Kellele maksta autoritasu Eesti eduloo kirjutamise eest?

Tijn Sadée Foto: SCANPIX

Läinud aasta lõpus ja selle aasta alguses on välismeedias ilmunud ridamisi Eesti edu kirjeldavaid lugusid. Näib, nagu vajaks kriisis Euroopa kinnitust, et rahaliit pole sugugi Titanic, kus päästeparvele saamise eest võidelda – Eesti ostis pileti, tuli pardale ja näib üllatavalt hästi hakkama saavat. Millest koosnevad Eesti edulood ja kuidas need välismeedias sünnivad, küsis Urve Eslas ühte seesugust lugu tegema tulnud Hollandi rahvusringhäälingu NOS korrespondendilt Tijn Sadéelt.
 

Sõidame autos, tumedas nahksisuga BMWs Tallinnast Haapsalu poole. Autojuht, ülespoole keeratud peenikeste ninadega nahkkingades pikk blond mees sööb tumedat kirssidega šokolaadi. Väljas on Eesti talv ja autos on Hollandi ajakirjanik, kes on, nagu mitmed kolleegid enne teda, tulnud tegema lugu Eesti majanduslikust edust.

Ajakirjanik on Tijn Sadée Hollandi rahvusringhäälingust, kelle üks esivanematest olla olnud markii de Sade – prantsuse tumedamaineline aristokraat, kelle järgi on sadism oma nime saanud.

Haapsalus ootas ajakirjanikku majandusteadlane Andres Arrak, et eduloosse oma aktsent anda. Arraku nime öeldes paneb Sadée rõhu viimasele silbile ja põristab r-i nii, et Arraku nimi saab teatud araabiapärase varjundi.

Selles, mis ajal Eesti edulood välismeedias on ilmunud, on üsna selge muster – tavaliselt järgnesid need ELi riikide kvartali majandustulemuste ilmumisele ja need olid Eestil, olukorra tõsidust arvestades, lõppenud aastal üllatavalt head. Ilmselt on see ka peamine edulugude loomise põhjus?

Jah, peaaegu. Ma olen siin, sest Euroopas liigub kuulujutt Eestist kui Euroopa imelapsest. Kui kusagil liiguvad jutud, peab neil olema mingi põhjus – kas välja mõeldud või tegelik. Mina olen ajakirjanik ja minu asi on see põhjus leida.

Eesti ei ole üldiselt rahvusvahelises meedias eriti kajastatud. Uudiseid Eestist on haruharva. Võib-olla mõni killuke Baltikumist või sellest, kui kiiresti siin HIV levib. Pole just kena info, eks ole.

Aga kui vaadata uudiseid pärast eurotsooni kriisi vallandumist – ja need uudised on suur osa Euroopa ajakirjaniku argipäevast, sedamööda, kuidas kriis kasvab –, on selget näha muutust. Arvud räägivad ajakirjanikule palju, ja Eesti majanduskasvu arvud paistsid teiste rahaliidu riikide seas selgelt silma.

Edasi läks kõik nagu ikka – ülemus helistas ja ütles: mine uuri välja, mis saladus Eesti edu taga on. Vanad eurotsooni liikmed on segaduses, mures, püüavad leida lahendust, kuid näib, et tulutult. Ka meil Hollandis käivad arutelud, kas poleks parem pöörduda tagasi varem käibel olnud valuuta juurde.

Aga samal ajal on see eurotsooni beebi, ise kõigest aasta vana, saanud hakkama peaaegu ilma võlgadeta ja näidanud märkimisväärset kasvu. Kuidas? Mismoodi? Mine, ütles peatoimetaja, ja tule vastusega tagasi. Siin ma nüüd siis olen, keset külma ja talve. Isegi autoaknast ei paista muud kui lumi.

Enne kui ma küsin, kas sa leidsid vastuse, tahan teada, millest see edulugu lisaks statistikale veel koosneb – nüüd, kui sa oled mõned päevad juba siin olnud.

Las ma räägin sulle loo oma esimest muljest. See on minu meelest üsna kõnekas.
Minu ettevalmistus jäi viimasele minutile, aega oli kõigest paar päeva. Võtsin ühendust ühe Brüsselis Eesti esinduses töötava diplomaadiga, et ta saadaks mulle nimekirja võtmeisikute nimedega. Viie minuti pärast oli mul rohkem, kui ma soovisin: mu e-postkasti jõudis nimekiri enam kui 30 nimega – rokkmuusikud, lauljad, kirjanike liidu esimees, majandusprofessor, etnoloogiaprofessor, paar kunstnikku. Ja peaminister. Peaministri nime taga oli telefoninumber.

Ma ei teadnud, kas see on laua- või mobiiltelefon, ma ei teinud vahet. Kuna aega oli juba väga vähe, siis eeldasin, et see on peaministri büroo number, ja helistasin. Vastas keegi mees, veidi pudistava häälega, ja küsis: «Kas ma saan teid aidata?» Jah, ütlesin ma viisakalt, ma tahaksin rääkida peaministri bürooga.

«Ma kardan, et ei saa teid aidata,» vastas hääl teisel pool telefonitoru. «Sellest on kahju,» ütlesin ma. Ilmselt oli mulle antud vale number. Ega midagi, mõtlesin, eks pean proovima kedagi teist kätte saada.

Hakkasin juba toru ära panema, kui mees teisel pool küsis, kas ta saab mind ise aidata. «Kuidas küll,» ütlesin ma, «kui te ei ole peaministri büroo.» «Ma ei ole peaministri büroo,» ütles mees teisel pool, «aga ma olen peaminister. Te otsite ju peaministrit?»

Ma olin teisel pool liini šokis. Mu kolleeg üle laua, kes kõnelust pealt oli kuulnud, sai aru, et ma olen veidrasse olukorda sattunud, ja kangestus oma toolil. Seletasin väriseva häälega, et olen lähiajal Eestisse tulemas.

«Ja millal te tulete?» küsis peaminister. «Täna õhtul,» ütlesin ma. «Või ei, homme.» «Teeme parem nii, et te saadate mulle SMSi, kui teil vaba hetk juhtub olema,» ütles peaminister. «Hästi,» ütlesin ma, «hästi, nägemiseni, peaminister, nägemiseni.» Nii algas minu reis Eestisse.

Meie jaoks, kes me töötame Brüsselis, pole peaministreid mitte üks, vaid 27, kellega tuleb asju ajada. Neid on palju, aga nad on meist ometi kaugel. Me näeme neid kogu aeg, aga me ei saa nendega rääkida. Nad on kusagil kõrgel. On väga ebatavaline, et sul on peaministri mobiiltelefoni number ja sa saadad talle sõnumi: «Kulla peaminister, kas kell kolm on ok?»

Kolleeg vaatas üle mu õla, kui ma seda sõnumit telefonis tippisin, ja suutis vaid «vau» öelda. Ma olen oma elus kohanud palju peaministreid ja palju presidente ning paljusid neid ka intervjueerinud, aga see oli omaette tase.

Nüüd, napilt nädal hiljem, pole ma veel kaugeltki valmis tegema raportit Eesti kohta, kuid see oli minu meelest hea näide, kui lähedal on võim rahvale ja kui kerge on saada kontakti võimuesindajatega. Miks ei võiks me sama korraldada igal pool? Miks ei võiks kõik saata peaministrile SMSi? Selline läbipaistvus näeb kaugelt vaadates hea välja ja jätab riigist hea mulje.

Seda, kui lähedal on peaminister rahvale, saad sa ise inimestega rääkides otsustada. Aga teised komponendid, millest edulugu koosnema hakkab, mille järgi sa need tollest saadetud e-kirjast valisid?

Iga ajakirjanik valmistab oma reisi mingil määral ette. Isegi kui ta on otsustanud, et tahab alustada puhta lehena. Ma ei vaadanud, mida on minu Saksa või Inglise kolleegid enne mind Eestist kirjutanud, ma ei tee seda kunagi. Aga midagi peab ette valmistama. Ja nii ma tegingi.

IT-areng ja Skype on üks loo teema ja praegu rääkisin Haapsalus just majandusteadlase Andres Arrakuga. Kokku intervjueerisin 20 inimest, et saada võimalikult mitmekesine pilt – inimesed tänavalt, poliitikud, majandusinimesed, ärimehed, analüütikud. Mul oli lihtne küsimus – mis on Eesti edu saladus –, ja ma tahtsin sellele saada lihtsat vastust.

Said sa teada, mis see saladus on?

Nüüd ma olen plindris, eks ole. Ma arvan, et saladus Eesti edu taga on ühtlasi ka vastus küsimusele, miks ei ole Eestis toimunud kärbete tõttu ühtegi suuremat protesti. Te alustasite eelarvekärbetega, inimeste sissetulekud langesid, inimesed pidid hakkama saama kuni veerandi võrra väiksema tuluga. See oli raske, see oli valus.

Aga kui kogu protsess 2007. aastal algas ja kriis Eestisse jõudis, teadsid ju kõik, et see ei saa olema paradiis. Eestlased teadsid, mida oodata. Võib-olla oli see raskem, kui nad arvasid, aga oli piisavalt infot, ja inimesed teadsid. Võib-olla oli inimeste hea informeeritus see põhjus, et nad tänavatele ei tulnud. Nad teadsid, mis neid ootab, ja võtsid selle vastu.

Ma ei ole kindel, kas nad ikka teadsid. Peaminister ütles veel 2008. aastal: kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaks elada.

Ma leidsin sellele küsimusele ka teise vastuse, ja seda ei ole ehk nii meeldiv kuulata.

Intervjueeritutest tõid paljud esile postsovetliku refleksi, mis keelab inimestel protestida. See olla teil geenides, teie olemuses. Ma ei usu seda lõpuni, kuid kui aus olla, oli see üks kõige sagedamini antud vastus sellele küsimusele.

Kolmas põhjus oli minu jaoks veel huvitavam. Nii peaminister kui analüütikud tõid välja n-ö Eesti vajaduse kuuluda klubisse, ja see vajadus on suurem kui hirm kärbete ees. NATO, EL – mida enamate lääne klubidega saab Eesti ühineda, seda kindlamalt ta ennast tunneb. Ja kui klubi liikmesuse huvides on vaja kärpida, siis see teadmine võetakse omaks protestideta.

Seega on muude põhjuste kõrval olemas ka geopoliitiline või geostrateegiline põhjus. Eesti neelas pilli alla ja isegi kui pill oli mõru, oli see ainus võimalus. Sellised suured, turvalisuskaalutlustel tehtud majanduslikud otsused on midagi, mida meie läänes ei pruugi mõista. Me ei oska näha selle olulisust riigi jaoks, me ei tea Eesti ajalugu ega oska ette kujutada, mida võib tähendada kogemus ajaloost, kui jäädakse kahe õela – Hitleri ja Stalini – vahele.

Igal otsusel ja teol, ka tegematajätmisel, on muidugi oma hind.

Kui sa vaatad Eesti lugu väljastpoolt, kas oleks saanud teha midagi teisiti, et see hind poleks nii kõrge olnud? Koht ELi riikide majanduskasvu tipus on tore, kuid kärped olid valusad.

Viis Eestis veedetud päeva pole kindlasti piisav aeg, et hakata õpetama. Kuid see, mis näib väljast eduloona, ei pruugi seestpoolt vaadates alati nii olla. Tõsi, kui vaadata teisi riike, kes liitusid ELiga umbes samal ajal kui teie, ja kõiki neid transformatsioone ja metamorfoose, mis tuli läbi teha, siis võib märgata, kui palju on neid asju, mis oleks võinud minna valesti.

Samas on paar asja, millele peab tähelepanu pöörama. Üks teema, mis edulugu varjutab, on suur vene vähemus, millega tuleb midagi ette võtta. Teine on vaesemad regioonid, mis vajavad kiiresti investeeringuid. Neist kahest teemast võivad kujuneda suured probleemid, kui nendega kohe tegelema ei asuta.

Ma ei oska eesti keelt ega saa lugeda teie ajalehti, seetõttu ma ei tea, kui avatud ja otsekohased on lehtede arvamusküljed nende teemade suhtes. Ehk on diskussioon nende teemade üle käimas ja ehk juba otsitakse lahendusi. Aga kui mõni neist on, kas või varjatud kujul, tabuteema, siis sellest tuleb kiiresti üle saada. Kui riik mõned teemad maha vaikib ja nendega ei tegele, mädaneb ta seespidiselt.

Ma olen siin olnud liiga lühikest aega, et kindalaks teha, kes on olnud Eestis Euroopa integratsiooniprotsessi luuserid. Aga ma näen seda, et õlu maksab Brüsselis ja Tallinnas umbes sama palju. See on minu jaoks üllatav.

Peaasi, et ei tekiks arusaama, et inimeste sotsiaalsele heaolule ei olegi vaja raha kulutada, sest inimesed ei kaeba siin ju nagunii. Teie mentaalsus on töötada kõvasti ja mitte kaevelda. See on tore, kui te seda teete, aga kui teie palk on 800 euro kanti ja kui see jääbki nii veel mõneks ajaks, siis on inimesed tõsises hädas.

Kulud ületavad tulusid. Tarbimine väheneb. ELis pole kusagil praegu populaarne plaan oma sotsiaalsüsteeme tugevdada. Aga mujal on see ka teisel tasemel. Minu jaoks on üllatav, et siin ei ole see inimeste jaoks isegi kõneaineks, vähemalt mitte väga tõsiselt.

Ma tean, et õpetajad organiseerivad protesti, ja ehk näitab see, et teie protestivalmidus on tasapisi kasvamas. Muidugi on oht, et sellega kaotab Eesti osa oma edukuvandist, kuhu kuulub ka Ansip kui edukas ja otsustusvõimeline mänedžer. Aga ehk peaks keegi andma peaministrile nõu ka oma pehmemat poolt näidata.

Majanduslik edu on juba saanud osaks Eesti loost, just nagu rahvale lähedal olev peaminister ja Skype. Selle asendamine uue looga poleks üldse nii lihtne, ja ma ei tea, kas loo loojad või isegi selle loo tõttu kärbete all kannatavad inimesed sellega nõus oleksid. Põhjus, miks sa siin oled, miks Eesti on BBCs, Economistis, Euronewsis ja miks teatakse Eestit mitte üksnes HIV tõttu, nagu sa ennist mainisid, on see, et meil on kõrge majanduskasv.

Lugu koosneb välja paljudest komponentidest. Ma rääkisin Eestis ka mitme välisesinduse diplomaadiga. Nad mainisid, et Eesti omaduseks on see, et oma edu kõva häälega ei kuulutata.
Ma mõtlesin selle üle päris pikka aega. Ja ma sain aru, et see on osa teie kuvandist. Mõned nimetavad seda näitemänguks, teatriks, aga nimetame seda parem lihtsalt looks.

Arvamus, et eestlased on kinnised ega näita emotsioone, ei ole tõsi, ütleb minu kogemus. Pigem olete te oma tagasihoidliku käituja kuvandit kavalad ära kasutama, aga samal ajal teate hästi, kuidas tähelepanu saada. Tagasihoidlikkuse näitamine on selle juures kaval strateegia.

Aga põhjus, miks me oleme BBCs ja Euronewsis, on see, et oleme kõrgel positsioonil majanduskasvu poolest – ja seda, nagu sa ütlesid, seetõttu, et inimesed ei protesti.

Jah, siin on vastuolu. Te tahate pääseda esimese viie hulka. Aga te ei peaks esiviisikut nii oluliseks pidama. Teistega võrreldes olete nagunii ebavõrdsemas positsioonis, te olete noor riik, eurobeebi. Selle asemel et võistelda, veri ninast väljas, tugevamatega samas kategoorias, oma kodanike heaolu arvelt, peaks peaminister ehk oma mänedžeri kuvandit veidi tagasi tõmbama. Viies koht ei ole hädavajalik, kui see tuleb nii paljude muude asjade arvelt. 13. koht oleks sama hea, uskuge mind.

Praegune positsioon näitab, et olukord on fantastiline, kuid see näitab ka, et olete midagi kahe silma vahele jätnud, ja selle suur osa on tugeva kodanikuühiskonna loomine. Nii jätkates võite kaotada palju enam kui võita.

Kuid kes olen mina, et seda teile öelda. Te olete keset kriisi, just nagu me kõik, ja püüate sellega toime tulla. Kui keegi on edetabelis nii kõrgel kohal, on raske öelda, et peaminister, te olete eksinud. Aga ühiskonna esindajana näeksin ma ka teisi võimalusi.