JUHTKIRI ⟩ Valitsus peab elektrihinda ohjeldama

Päeva karikatuur 30.06.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Tuulevaikus tekitas augu juba niigi puudujäägis olevale elektriturule
• Eesti toodab praegu rohkem elektrit kui tarbib, kuid see meid ei aita
• Lühiajaliselt vajab elektrihinna stabiliseerimine poliitilisi otsuseid

Suve kohta rekordkõrged elektrihinnad on viimane häirekell vältimatu paratamatusena saabuva talve probleemide ennetamiseks. Lahendused on olemas, iseasi, kas selleks piisab poliitilist tahet.

Eile tõusis päeva keskmine elektri hind ligi 245 euroni megavatt-tunni eest. Suve kohta on see varasemate aastatega võrreldes lausa pöörane. Hinnatõusu põhjuseks on paljude elektritootmist mõjutavate tegurite koosmõju, millest olulisim on kõrgrõhulainega kaasnenud tuuletus, mis jättis peaaegu seisma kogu piirkonna tuulepargid. Näiteks Soome tuuleparkide 2500-megavatisest tootmisvõimsusest sai eile rakenduse napilt viiendik.

Probleemi teravdas see, et tuulevaikus tekitas augu juba niigi defitsiitsele elektriturule. Ukraina sõja tõttu katkestas Soome Vene elektrienergia impordi, mis tähendas umbes 10 TWh pakkumise vähenemist. Kroonilises elektripõuas on ka Läti ja Leedu, kes praegu ei suuda oma tarbimist tootmisega katta.

Eesti toodab küll praegu rohkem kui tarbib, kuid naabrite kuivale jäämine viib hinna üles ka meil. Oma osa selles on CO₂ kvootide hinnal, mis on samuti tõusnud, sest põlevkivijaamade töös hoidmine on nende järele nõudlust suurendanud. Viimase piisa lisab kõrge gaasihind, mis muudab kalliks ka gaasist toodetud elektri. Seda kasutataksegi viimases hädas, kuid elektribörsil määrab tarbija jaoks hinna just see kõige kallim elektrijaam, mille võimsust läheb vaja, et nõudlus elektri järele saaks rahuldatud.

Kaitset kõrge börsihinna eest pakuks kodutarbijatele fikseeritud hinnaga elektripaketi loomine väljaspool elektribörsi. Selle otsustamine on valitsuse võimuses ja tulebki ära teha.

Kõigi nende tegurite suur kõikumine tähendab seda, et lootust mõislikele elektrihindadele pole nüüd enam isegi mitte suvel, kui tarbimine on talvisega võrreldes ometi väike. Pikaajaline lahendus eeldaks olulisi investeeringuid juhitavatesse elektrijaamadesse ja salvestustehnoloogiatesse, kuid sellest ei ole mingit abi oodata ei praegu ega järgmisel talvel.

Lühiajaliselt vajab elektrihinna stabiliseerimine poliitilisi otsuseid, seda niihästi Euroopa Liidu kui ka Eesti tasemel. Esiteks on vaja muuta CO₂ kvootide hinna kujunemise mehhanisme. Praegu võivad kvoote kokku osta ka need turuosalised, kes ei vaja seda tootmiseks. Tekitades kunstliku defitsiidi, kerkib hind, kui kvoote on vaja näiteks põlevkivijaama käigus hoidmiseks. Elektritootjad on nõudnud kvootidele fikseeritud hinda, osa poliitikuid kvootidest loobumist, vähemalt praeguses energiakriisi olukorras.

See on küsimus, mis vajab Euroopa tasemel lahendamist. Elektri hind on nii Euroopas kui ka Eestis tarbijale kriitilise tähtsusega. Praegusel ajal ei ole tegemist üksnes majandusliku või tarbijaprobleemiga, vaid ka tõsise julgeolekuriskiga. Külm tuba talvel võib ärritunud inimesed tänavale ajada, ja seda ei ole vaja põhimõttelises vastasseisus Venemaaga. Elektrimässu võimaluse peaks valitsus juba ennetavalt minimeerima.

Põhimõttelise lahenduse pakuks kodutarbijatele fikseeritud hinnaga elektripaketi loomine väljaspool elektribörsi. Arvutuste kohaselt võiks fikseeritud hind olla 50 eurot megavatt-tunni eest, mis kataks Eesti Energia tootmiskulud. Selle otsustamine on täiel määral meie oma valitsuse võimuses ja tulebki ära teha.