Aimar Ventsel ⟩ Kasahstanil on selgroogu

Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev. Foto: Postimees

• Tokajev on Kasahstani president ja Kasahstan on praegu keerulises olukorras
• Ükskõik mida Tokajev ei tee, on tal vaja enamiku kasahhide toetust
• Tegelikult jätkab Kasahstan manööverdamispoliitikat, kus ta enda punastest joontest üle ei astu

Juuni keskel toimus Venemaal Peterburis järjekordne Peterburi Rahvusvaheline Majandusfoorum. Kogu selle ürituse rahvusvahelise haarde (kokku tulid enamasti maailmamajanduse seisukohalt suhteliselt tähtsusetud ja marginaalsed või tunnustamata riikide esindajad) ja Putini sõnavõttude üle on piisavalt keelt teritatud. Kes meist ida poole jäävat poliitikat jälgib, on vast tähele pannud Kasahstani presidendi Kasõm-Žomart Tokajevi sõnavõtte plenaaristungil, mida juhatas üks Vene propaganda ankruisikuid Margarita Simonjan ja kus osales Venemaa president Vladimir Putin. Ja teab ka seda, et Tokajev teatas, et Kasahstan ei kavatse tunnistada Ukraina Donbassis tekkinud separatistlikke vabariike, kirjutab kolumnist Aimar Ventsel.

Ma ei pööranud plenaaristungile tähelepanu enne, kui mu Kasahstani kolleegid hakkasid postitama vaimustatud avaldusi sellest, kui riigimehelik on president Tokajev ja kui alatu oli Simonjan. Tokajevit kiideti selle eest, kui stoiliselt oli ta reageerinud Simonjani labasustele, kusjuures presidendi suhtes väljendusid positiivselt ka need inimesed, kes enne suhtusid temasse pigem distantseeritult.

Miks oli Tokajevi käitumine nii üllatuslik? Tokajev on Kasahstani president ja Kasahstan on praegu keerulises olukorras. Ühest küljest on Kasahstan Venemaaga majanduslikult seotud, ent Venemaa tegemised hakkavad ka Kasahstani majandust kaasa vedama. Teisalt on Kasahstan majanduslikult rohkem seotud Hiinaga ja teatud valdkondades pigem läänemaailmaga. See kõik paneb Tokajevi keerulisse olukorda. Arvatakse, et kuna Tokajev on Moskvas lõpetanud rahvusvaheliste suhete instituudi, peaks ta olema Venemaa lõa otsas. Tegelikult on siin vähe loogikat.

Tokajev tegi otsekoheselt ja lühidalt selgeks kaks asja: Kasahstan jätkab suhtlemist maailma eri jõupoolustega ega kipu tunnustama igasugu isehakanud riike.

Ükskõik mida Tokajev ei tee, on tal vaja enamiku kasahhide toetust. Kasahhe on Kasahstani elanikkonnast aga umbes 70 protsenti. Seda on kõvasti rohkem kui 1990ndate alguses, ent tuleb arvestada, et venelased, ukrainlased ja volgasakslased on Kasahstanis äärmiselt mõjukad, kuna nad on tehnilise personalina ebaproportsionaalselt kõvasti esindatud riigile olulistes majandusharudes, nagu nafta-, gaasi- ja rasketööstus, ehitus. Seega ei tohi Tokajev ärritada kasahhide arvamusgruppe ega heterogeenset massi, keda Kasahstanis kutsutakse venelasteks.

Tokajev tegi otsekoheselt ja lühidalt selgeks kaks asja: Kasahstan jätkab suhtlemist maailma eri jõupoolustega (ehk jätkub Kasahstani mitmevektoriaalne poliitika) ega kipu tunnustama igasugu isehakanud riike. Majanduses vaid kahele naabrile toetuda Kasahstan ei saa. Ning kuna Kasahstan on suhteliselt paranoiline kodumaise vene separatismi suhtes, on igasuguste rahvusvaheliselt mittetunnustatud riikide tekke heakskiitmine (eriti kui need riigid tekivad Venemaa egiidi all) juba eos välistatud.

Tegelikult jätkab Kasahstan manööverdamispoliitikat, kus ta enda seatud punastest joontest üle ei astu. Suur osa Kasahstani elanikkonnast võib suhtuda Venemaasse küll sümpaatiaga, kuid see ei tähenda soovi saada osaks Venemaast või Venemaa vasallriigiks. Arvestades, et Tokajevi esinemist Peterburis näidati-analüüsiti ka Kasahstanis, ei oleks ta saanud teistmoodi käituda.

P. S. Peterburis jäi Putin vähemalt teist korda vahele sellega, et ei suutnud välja öelda oma «Kasahstani kolleegi» (nagu ta Tokajevit ise nimetab) ees- ja isanime. Putin nimelt ei julgenud mitu korda välja öelda Kasõm-Žomart Kemelevitši nime ja kui ütles, siis tuli sellest välja «kmlsanžžžžžžpejevitš».