/nginx/o/2022/03/09/14417688t1h7122.jpg)
Kui peaksid värvipoest silma järgi Eesti lipu värvid valima, kas oskaksid? Musta ja valgega on suhteliselt lihtne. Aga milline neist kümnetest sinakatest toonidest on sinine? Võidupüha puhul kirjutab Eesti Keele Instituudi direktor Arvi Tavast, miks just värvid aitavad mõista üht olulist osa keelest.
Eesti keele sõnastikust leiame näiteks asuursinise, elektrisinise, öösinise ja sadu muid värvinimesid. Erialainimesed teevad koodide järgi vahet veel tuhandetel toonidel.
Kuidas siis nii, värvinimesid on sadu, aga värvikoode tuhandeid? Niimoodi ei jagu ju nime igale purgile värvipoe riiulil? Tõepoolest, ei jagugi. Meie keel jääb reaalsuse täpse kirjeldamisega hätta juba värvipoes, kus purke on riiulil silmagagi kergesti haaratav hulk. Aga füüsikast teame, et kahe elektromagnetilise lainepikkuse vahele mahub alati veel üks. Seega on tegelike värvitoonide arv lausa lõpmatu, ja on täiesti lootusetu, et igaühele neist võiks oma koodigi jätkuda, nimest rääkimata.
Värvid ja nende nimed on muidugi ainult käepärane näide, kui lootusetult ebapiisavat infot sõnad kui sellised maailma kohta annavad. Sõnad on paratamatult ebatäiuslik viis maailma kirjeldada, sest mõtteid on palju rohkem kui sõnu
Läheb aga veel huvitavamaks. Psühholoogiast teame, et ka täpselt sama füüsilist lainepikkust tajuvad eri inimesed erinevalt. Isegi sama inimene tajub sama tooni eri olukordades erinevalt. Sellepärast soovitataksegi seinavärvi valimisel näidis koju kaasa võtta ja teda oma tulevases asukohas vaadata.
Värvid ja nende nimed on muidugi ainult käepärane näide, kui lootusetult ebapiisavat infot sõnad kui sellised maailma kohta annavad. Samasugune on aga keele ja mõtlemise seos ka mujal. Sõnad on paratamatult ebatäiuslik viis maailma kirjeldada, sest mõtteid on palju rohkem kui sõnu, mistõttu iga asja tähistamiseks ei saa kuidagi oma sõna jätkuda. Sõnad on alati mitmetähenduslikud. Seega pole lootustki väljendada oma mõtteid nii, et igaüks neist täpselt ühtmoodi aru saaks. Kõnelejast rohkemgi sõltub jutu mõistmine kuulajast, tema varasematest teadmistest, ootustest, hoiakutest, hinnangust kõnelejale jne.
Mida kõneleja täpselt mõtleb, ei saa me kuulajana kunagi teada. Saame tegelikult vaid oletada, ja just seda me tekste lugedes või kuuldes teemegi. Mida lähedasem kõneleja ja tuttavam teema, seda paremini oletame. Inimestevaheline suhtlus käib arusaamatuse ja ebamäärasuse udu samm-sammult hajutades.
Praktilise elu jaoks järeldub siit, et kahe inimese muljed samast tekstist on alati erinevad, ja ei ole mingit alust arvata, et ühel neist on rohkem õigus kui teisel. Ka mõni vastava teema autoriteet on samamoodi inimene, kes mitte ei tea, vaid oletab. Nentigem, et meie püüd üksteist mõista on nagu mäng, kus õigeid vastuseid ei ole, vaid tuleb ebapiisava info põhjal otsuseid teha ja mängukaaslase kavatsusi ära arvata nii hästi, kui parajasti oskame. Mida rohkem seda mängu õpime, seda meeldivamaks läheb protsess ja paremaks ka tulemused.