Sven-Erik Soosaar ⟩ Ameerika kultuur surub meile peale oma norme

Sven-Erik Soosaar Foto: Meelis Meilbaum

Arutelu sõna ’neeger’ kasutamise lubatavuse üle on tõusude ja mõõnadega käinud paarkümmend aastat. Veel 2006. aasta ÕSis oli selle sõna juures märge ’ei ole eesti keeles halvustav’. See märge on uuemates väljaannetes eemaldatud. Vaatamata sellele, et ka viimane ÕS neegrit halvustava sõnana ei märgenda, on sõna kasutamist üha enam taunitud ja pigem seda välditakse. Milline on aga selle sõna taust?

Sõna neeger on eesti keelde laenatud saksa keelest 19. sajandi keskel kirjasõna kaudu. Teadaolevalt esines sõna eesti keeles trükis esimest korda Berendt Gildenmanni saksa keelest tõlgitud ja 1845. aastal ilmunud raamatus «Juttustamissed Jummala rigist Ma peäl», kus see esineb järgmises lauses: «Krahv Sinsendorv, kes Kopenhaagne linnas olles üht neegrit ehk musta inimest õhto-India saarte peält, tundma sai, läkitas Jummalast ja temma Waimust sunnitud, senna male mehi Issanda nimme kulutama, aastal 1732.» Seega vajas uus sõna lugejale selgitust, et sõna tähistab musta(nahalist) inimest. Tolleaegses misjonikirjanduses muutus see tavaliseks sõnaks. See ei tähenda, et neegrid ise oleks varem eestlaste seas tundmatud olnud. Nende kohta tarvitati varem nimetusi murjan ja moor (moorlane). Esimene neist muutus halvustavaks ja teine on tänapäeval vananenud. Sõna neeger leiame ka Wiedemanni sõnaraamatust, kuid on tähistatud tärniga, mis märkis kirjakeele sõnu, mis suuremale osale lihtrahvast veel tundmatud olid.

Neegrite kohta tarvitati varem nimetusi murjan ja moor (moorlane). Esimene neist muutus halvustavaks ja teine on tänapäeval vananenud.