Iivi Anna Masso: milleks meile riik?

Iivi Masso Foto: SCANPIX

Leidub hulgaliselt kriitikuid, kes, selmet suunata energia elu paremaks muutmisele, lihtsalt kibestunult riiki mõnitavad. Millest see tuleb ja kuhu see viib, arutleb kolumnist Iivi Anna Masso.

Me kõik tunneme pastor Reinhold Nie­buhri kirja pandud palvust, mis eesti keeles kõlab umbes nii: armas jumal, anna meile meelerahu leppida asjadega, mida me muuta ei saa, julgust muuta asju, mida muuta saab, ning tarkust nende vahel vahet teha.

Argises tegelikkuses on viimane, vahetegemine paratamatu ja muudetava vahel, kõige raskem. Poliitikas, eriti majandusraskuste ­aegu, on selle piiri tõmbamine lakkamatute vaidluste objekt. Piirile võimaliku ja võimatu vahel viitasid oma aastapäevakõnedes ka president ja peaminister, kumbki omal moel ning meie raske ja rahutu aja tekitatud väsimust ja tulevikupelgust ilustamata – president lootust sisendades, peaminister oma eksimusi tunnistades ning paremini teha tahtjaile ust paotades.

Loomulikult võib igaüks vaielda riigijuhtidega selle üle, kas, mida, kuidas ja kui palju oleks vaja muuta. Seda enam on raske mõista ikka ja jälle pinnale kerkivat, anonüümsetest kommentaatoritest akadeemiliste analüütikuteni ning siin resideerivate välismaiste ajakirjanikeni ulatuvat kommet kogu riigile täiega lajatada: mõttetu riik, pole parem kui ENSV, ikka ja jälle – kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Aga mis on alternatiiv? Kui meedias esinev doktorant leiab, et Eesti Vabariigi institutsioonid ei erine oluliselt ENSV omadest, mitmeparteidemokraatia üheparteidiktatuurist ega kapo KGBst, siis mis oleks parem lahendus? Tagasi ENSVsse, sest vahet niikuinii ei ole? Selle võimaluse puududes uuesti suure naabri rüppe heita – eeldades, et Soomel, Rootsil ega Lätil ei ole huvi Eestiga ühineda? Romantiline anarhiavabariik, kus institutsioonid on likvideeritud?

Briti kolumnist Nick Cohen toetub oma värskes sõnavabadust käsitlevas raamatus 17. sajandi mõtlejale John Miltonile, kelle «eelis tänapäeva kirjanike ja akadeemikute ees on see, et tal oli isiklikku kogemust tõelisest tsensuurist ja alandusest, mida see vabale mõtlejale kaasa tõi».

Selle kibeda kogemuse võrra oleme meiegi «eelisseisus» vanade demokraatiate ees – meil on mainitud kogemus endal värskelt meeles, me ei pea seda kolme ja poole sajandi tagant otsima. Kuid paiguti varjutab seda kogemust totaalne mälukaotus – kuidas muidu võiks haritud inimene tõsimeeli EVd ENSVga võrrelda?

Näib, et meie ühiskonnakriitikutel on ikka raskusi vahetegemisega kriitika ja lajatuse vahel – ehk ongi jätkuvuse apostlitel selles mõttes õigus, et poolsada aastat kestnud igasuguse kriitika keelu järel võtab kriitika kui žanri õppimine aega.

Meil lajatatakse ikka inimese pihta, selmet selgitada, milles temaga täpselt nõus ei olda; ikka on kogu riik «mõttetu», kui mõni valitsuse tegu või valitsusjuhi väljaütlemine ei meeldi. Ja riigi kaitsjad tembeldatakse kiirelt pugejaiks ja kinnimakstud õuelaulikuiks.

Ometi ei tähenda vahetegemine aruka ja arutu kriitika vahel kriitikavajaduse eitamist.

Ühendriikide parempoolsetest lehtedest leiame iga päev armutut kriitikat president Barack Obama ja demokraatide aadressil, sugugi mitte alati viisakalt ega konstruktiivselt esitatud. Kuid selle järel ei tule refrääni: Ameerika on üks mõttetu riik, kaotame presidendi institutsiooni ära, saadame Kongressi muidusööjad laiali, oleksime võinud senini Briti kolooniaks jääda.

Ameeriklased usaldavad oma riiki, ka siis, kui nad pole rahul selle tänaste juhtide poliitikaga.

Soome möödunudaastastel parlamendivalimistel põhines Põlissoomlaste edu vägagi palju teatud rahvaosa rahulolematusel senise konsensuspoliitika ettearvatavusega ja valikuvõimaluste vähesusega. Kuid ka nende protestid ei lõppenud iial sõnadega, et Soome on üks mõttetu riik ja Talvesõjas võinuks kohe ka tingimusteta alla anda.

Millal õpivad meie valjuhäälsemad kriitikud arvustama konkreetseid ilminguid, sõnu ja otsuseid, ilma et rahulolematus suunataks riigi kui sellise vastu?

Millal harjume demokraatlikus maailmas enesestmõistetava tõsiasjaga, et riik püsib, ehkki selle valitsejad vahelduvad. Ja et kodanikel on võimalus nende väljavahetamisele kaasa aidata ning valimiste vahel neid – toetudes sõna- ja muile vabadustele, mida seesama riik oma institutsioonide abil kaitseb – survestada, et nad kodanike soovidega arvestaks.

Kui ka idanaabri poolt tuleb ikka aeg-ajalt signaale, et kunagiste vasallide iseseisvuse taastamisega pole päriselt suudetud leppida ning neid kiputakse ikka vaatlema kui ajutisi mänguriike, siis on kohapeal leviv «mõttetu riigi» ja «ENSV-polnud-kehvem»-retoorika seda ohtlikum. Kui eestlased ise oma riiki tõsiselt ei võta, kes siis võtab?

Kindlasti leiab igaüks meist põhjusi, miks kusagil mujal on parem elada kui Eestis, eriti kui võrdleme end riikidega, mil on ajalooliselt enam õnne olnud.

Kliima kuulub asjade hulka, mida me muuta ei saa. Majandus on seotud nii meie enda otsustega kui ka meist sõltumatute asjaoludega. Palju on aga seda, mille paremaks muutmine ei maksa midagi – ning mis taandub ikka sellele, kuidas kaasinimestesse suhtume.

Kui näiteks põhjamaine ehitusfirma töötab Eestis öö läbi, vilistades lisaks omaenda töötajate heaolule ka naabermajade elanike unerahule, ehkki sama firma kodumaal on selline toiming välistatud, siis pole probleem rahas, vaid suhtumises. Ja kui kitsal maanteel piirkiirusega sõitvast autost kihutatakse üha mööda kui postist – ka siis, kui möödasõit on keelatud ja nähtavus olematu –, on jälle küsimus «vanale Euroopale» võõras probleemis, mis teeb siin argielu ebameeldivamaks, kuid mille lahendus ei ole loodusjõududes ega riigi rahakotis, vaid inimeste kõrvade vahel.

Ja nii edasi – tänaval, poes, tööpostil. Tsiviliseeritud ühiskonna tunnustel ei ole alati hinnasilti küljes, «mõttetu riigi» asemel on sovetliku hoolimatuse taga tihti mõtlematud inimesed.

Eestis peetakse ka väljarännet märgiks riigi ebaõnnestumisest. Mõne päeva eest kirjutas Rootsi päevaleht Dagens Nyheter, et mullu rändas Rootsist välja kõigi aegade rekordarv inimesi – absoluutarvudes enam kui suurima Ameerika-emigratsioonilaine ajal 19. sajandi lõpus. Rännati ingliskeelsesse maailma, osa lahkujaid olid naasvad põgenikud, kuid enim mindi naabermaadesse Norrasse ja Taani, kus on Rootsist paremad palgad.

Siiski ei pea keegi seetõttu Rootsit riigina läbikukkunuks. Inimesed liiguvad, sest see on võimalik, maailm on vaba.

Ka siin oleks aeg lõpetada arutelu «olla või mitte olla»-küsimuse üle, nagu ka selle üle, kas me oleme ENSV edasi või kas ENSV oligi ehk hoopis parem. Arukam oleks suunata kriitiline energia mõtisklustele selle üle, kuidas elu olemasolevate võimaluste juures paremaks teha.

Kritiseerigem valitsust, juhte, ülemusi ja kolleege, kus vaja, nõudkem alternatiive, muutkem, mida ise muuta suudame. Kuid jätkem oma riigi kui sellise kahtluse alla seadmine, ja olgem õnnelikud, et ta on olemas – kõigi oma vigade ja puudustega, mida me erinevalt ENSV aegadest oleme alati vabad arvustama.