Juhtkiri ⟩ Igavene juuni - lakkamatu võitlus eesti rahva eest

Võidupüha tähistamine Paides eelmisel aastal. Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja/Scanpix

• Võidupüha näitab meie põhiväärtusi
• Vabadussõtta läksid esmalt koolipoisid
• Riik peaks elluastujaid toetama

Meie võidupüha tähendus on Ukraina sõja taustal taas teravalt päevakorda tõusnud.

Eesti võidupüha on 23. juunil, kui kätte on jõudnud põhjamaade kõige valgemad ööd. Pööripäev, jaanipäev ning tulemaagia ja helendavate jaaniusside öö.

23. juunil 1919 võitis Eesti vägi Võnnu lahingus landesveeri, aga nagu selle püha juurutajad 1934. aastal otsustasid, tähistab see ühtlasi «lakkamatut võitlust eesti rahva olemasolu ja poliitilise vabaduse eest».

Just võitluse lakkamatus tuletab end iseäranis meelde nüüd, kui ukrainlased panevad visalt vastu ülekaalukale agressorile. Võidupäev pole pelk ajalooline daatum, vaid siin terendab see, milleks peame ikka ja jälle valmis olema.

Tänavune võidupüha paraad toimub mere taga, Eesti kõige läänepoolsemas linnas Kuressaares. See sümboliseerib päris hästi kogu Eesti ühtsust, mille puhul me kõik teame, et oht lähtub just idapiiri tagant. Teravamalt kui kunagi varem jookseb seal piir meie ja jõhkruse tsivilisatsiooni vahel.

Seal teisel pool inimesed sageli ei mõtle, vaid tungivad kallale,

sest neil on pea asemel televiisor, nagu ütleb tänase lehe AK osas Ukrainas sõjavangi langenud Vene sõdurite usutleja. See on hariduse,

aga ka hingehariduse ja empaatia küsimus.

Eesti noored seevastu – tahame ju loota – on hea mõtlemisvõimega ja hindavad vabadust, mis meil on. Küllap nad oskavad meile olulisi väärtusi argumenteeritult kaitsta. Sest haridus, haridus ja veel kord haridus on see, mis meid edasi viib ja kultuuri koos hoiab. Sestap ei tohi me lubada hariduslikke lünki, kõrghariduse alarahastust ega koroona nahka läinud koolitunde.

Just valgusekuul saavad tuhanded elluastujad ka tänavu koolides kätte lõpudiplomid. Nagu ikka, teab mõni oma sihti selgemini, mõni jääb pikemalt sõnajalaõit taga otsima.

Võidupäev pole pelk ajalooline daatum, vaid siin terendab see, milleks peame ikka ja jälle valmis olema.

Meenutame, et üle saja aasta tagasi läksid verinoored koolipoisid Vabadussõtta võitlema. Paljudest said sangarid, aga paljud noored elud katkesid. Ja ka praegu, 21. sajandil surevad iga päev Ukraina rinnetel ebaõiglaselt noored. «Iga hukkunud hing tähendab realiseerimata elu,» ütleb tänase nädalalõpulisa AK essees mõjusalt kirjanik Ülo Mattheus.

Meie elluastujad peavad tundma riigi ja ühiskonna toetust. Et Eesti oleks koht, kust võib küll minna mõneks ajaks maailma kogemusi saama, kuid kuhu tahetakse ikka ja jälle tagasi tulla. Ja mida ollakse valmis kaitsma.

Lõpuks on võidupüha ja jaanipäev ka kojutulekuaeg neile, kes võõrsil. Vastupandamatu Eesti suvi kutsub ja mis saabki olla parem aeg, et oma rahvaga koos olla.

Muuseas oli võidupüha sätestamisel üleriigilise pühana eelmise sajandi 1930. aastail kõigi puhtpatriootlike põhjenduste kõrval esil seegi, et see on väga hea aeg. Talunikel on külv juba läbi ja kõigil on mahti pisut hingata.

Ja see hingamisaeg, see suur püha on olemuslikult teistmoodi aeg kui meie tavapärane päevast päeva rähklemine. «See suvevaade püsib väga kaua,» kirjutas Juhan Viiding. «Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni/on helevalge IGAVENE JUUNI».