Ülo Mattheus ⟩ Meie väsime, aga sõjatööstus ei väsi

Ülo Mattheus Foto: Fotoluks

• Lääs seadis Ukraina sõja puhul empaatiale piirid
• Venemaa ei hinda inimelusid üldse
• Sõda Ukrainas hävitab meie vastupanuvõimet kurjale

Kui ma kord suren,

pange kitarriga koos

mind mulda unele.

Federico García Lorca, «Memento».

Kui käib sõda, on see sõjale jalgu jäänutele otsene kannatus, pealtvaatajatele kaastunne. Ukraina sõda on pannud inimesed demokraatlikus maailmas protestima ja meelt avaldama, kirjutab Ülo Mattheus.

Oma osa on selles Ukraina trubaduuridel, kelle looming toidab sõjavastast meeleolu. Isegi tagasihoidliku sõnumiga Eurovisiooni võidulaulust «Stefania» on saanud peaaegu et Ukraina uus hümn.

Kel vähegi empaatiat, on Ukrainat ühel või teisel viisil ­toetanud. Empaatiavõime ei olegi nüüdsel ajal enam nii loomulik. Internetil kui tänapäeva maailma oluliselt mõjutaval fenomenil on omadus inimesi ühelt poolt mobiliseerida, kuid ka tuimastavalt infoga küllastada. Sõda ja sellega kaasnev vägivald arvuti- või teleriekraanil ei heiduta enam nii väga kedagi.

Ukraina sõja puhul on läänemaailm seadnud oma ­empaatiale piirid, mil määral ta Ukrainat aitab. Kõlab kuidagi nukralt ja julmalt. Ukraina saab küll läänelt abi, kuid sõdib üksi. Meie oma ekraanide ees vaatame seda pealt nagu arvutimängu, klikkides lemmikule juurde uusi relvi, kuid mitte piisavalt, et vaenlane otsustavalt võita.

Ukraina sõda on koletuim sõda pärast Teist maailmasõda, see peaks põhjustama tohutu protestilaine, nagu juhtus näiteks möödu­nud sajandi 60ndatel seoses Vietnami sõjaga, kuid aeg on muutunud. Toona oli inimeste tundlikkus suurem ja nad reageerisid nii sõjale kui ka ühiskondade stagneerumisele valulisemalt kui meie. Tuimastav infoajastu polnud veel saabunud.

Vietnami sõja vastastest protestidest sai tuule tiibadesse ansambel The Beatles, kes häälestas oma sõnumiga terveid ­põlvkondi; neist protestidest kasvas välja hipiliikumine, mille tuntuimaks tunnuslauseks kujunes üleskutse «Make love, not war». Hipiliiku­mine laenas oma rahumeelsuse ideed zen-budismist ja pani ­otsima selle õpetuse juuri nii Jaapanist, Indiast kui ka Nepalist. Võiks küsida, miks mitte siis Hiinast, mis on selle budismi suuna ­sünnimaa, kuid Hiina oli ja on kommunistide poolt usurpeeritud ning kultuurirevolutsioon, mis puudutas eriti valusalt Tiibetit, hävitades ­suure osa selle budistlikust kultuuripärandist. Vaba mõtet ei saa otsida vabaduseta riigist.

Olen külastanud hipide kogunemispaiku Kathmandus ja ilmkauges Pokharas, kuhu omal ajal viis vaid pikk jalgsitee, mille läbi­mine võttis nädalaid. See oli palverännak sinna, kus loodeti üles leida maailmast kadunud armastus, sest nagu laulsid biitlid, «all you need is love». Kuid ikka libiseb ta käest ja selle asemel valitseb rumalus ja vägivald.

Põlvkonniti otsitakse seda kadunud headust ikka ja jälle, kuid me ei räägi hipide kombel enam armastusest ega jaga seda kompleksivabalt teistega, me pigem tšätime ning postitame oma fotosid ja videoid Instagramis, Facebookis, Tiktokis jm, et vaadata, mitu laiki me saame. «Make photos, not love,» võiks kõlada tänane tunnuslause. Meist on saanud Tiktoki-armastajad.

Noorena lugesin usinasti teoseid, mis toitsid mu maailmavalu ja milles keskne osa oli sõjakirjandusel: Remarque’i «Aeg antud elada, aeg antud surra», Hemingway «Kellele lüüakse hingekella», Vonneguti «Tapamaja korpus viis ehk Laste ristisõda» jt. Nende ja teiste autorite sõjateemaliste teoste loetelu läheks pikale. 

Iga hukkunud hing tähendab realiseerimata elu, sündimata lapsi ja loomingut. Me ei saa ju kunagi teada, mida need inimesed, kelle elu elamata või pooleli jäi, oleksid korda saatnud.

Omaette nähtus oli Ernest Hemingway, kes osales 20. ­sajandi kolmes olulisemas sõjas: kiirabi autojuhina Esimeses ­maailmasõjas ning ajakirjanikuna Hispaania kodusõjas ja Teises ­maailmasõjas, võttes muu hulgas osa Pariisi vabastamisest 1944. aastal. Kirjanikuna oli ta liiga tundlik, et kõrvale jääda. Hispaania kodusõjast kirjutatud «Kellele lüüakse hingekella» kõneleb nii sõjast kui ka armastusest. Kui Hispaania kodusõda romaanis kestab ja jääbki kestma, siis armastuseks on peategelastel Robert Jordanil ja Marial aega ainult kolm päeva. Armastus on üürike ja kaduv, kuid ta sisaldab lootust, et headus ei kao. Romaan lõpeb sellega, kuidas Jordan saab surmavalt haavata ja tal tuleb Mariaga hüvasti jätta. Siin ilmutab end John Donne’ilt laenatud pealkirja mõte, kui Jordan kinnitab, et nüüdsest on ta alati koos Mariaga, kus iganes ta on. Nagu ütleb John Donne: ükski inimene ei ole saar, vaid osa inimkonnast. Nüüd on nad üks. Ja seepärast pole mõtet küsida, kellele lüüakse hingekella. Seda lüüakse sulle.

Hispaania kodusõjaga seoses ei ole ma suutnud kuidagi andestada Federico García Lorca tapmist. Pole senini päris selge, kes seda tegi ja mis põhjusel, kuid leppigem siis sellega, et seda tegi sõda, selle sünnitatud vaen ja vägivald. Poeedi tapmine on sümbol, seda ei saa iialgi andestada. Koos Lorcaga tapeti tükike inimkonna hingest ja külvati sinna alatiseks süütunne.

Ka Ukraina sõda õgib meie hinge. Iga päev hukkub raketilöökide all või tapetakse sõjatandril hulganisti häid Ukraina inimesi. Iga hukkunud hing tähendab realiseerimata elu, sündimata lapsi ja loomingut. Me ei saa ju kunagi teada, mida need inimesed, kelle elu elamata või pooleli jäi, oleksid korda saatnud. Kas nende hulgas on ehk ka García Lorca? Või Antoine de Saint-Exupéry, kelle lennuki tulistasid Teise maailmasõja ajal alla sakslased?

Üks riik, täpsemalt Venemaa, ja selle riigipea, kelle nimegi ma ei taha nimetada, on võtnud juhinduda Machiavelli põhimõttest: kui sa ei saa olla üheaegselt nii armastatud kui ka kardetud, siis on parem olla kardetud («Valitseja», 17. ptk).

Venemaa on end vastandanud kogu demokraatlikule maailmale, pidades sõda kõige koletumate meetoditega ja hindamata inimelusid. Vene sõjapidamise metoodika on laenatud Teisest maailmasõjast ja pole kuigivõrd muutunud. Sõjapidamise juurde käib terror tsiviilelanikkonna vastu, rünnakule minnakse jõuga: esmalt tambi­takse vastast lennu- ja suurtükiväega, siis läheb peale jalavägi. Vene­maa kasutab jalaväge ka vastase suurtükitule väljapeilimiseks ehk elava söödana. Selja taga seisab aga keegi, kes on valmis sind maha laskma, kui sa rünnakule ei lähe. Rosgvardia, kadõrovlased. Kõik see toimub endiselt Stalini 1942. aastal üllitatud dokumendi «Käsk nr 227» («Приказ № 227») põhimõtete järgi, mis on tuntud ka nimetuse all «Ei sammugi tagasi» («Ни шагу назад!»). See sätestas, et iga armee juurde tuli luua tõkkeüksused, kes tulistavad argpükse ja põgenevaid vägesid tagalast. Oma positsioonide mahajätmise ainsaks põhjuseks sai selle dokumendi järgi olla vaid surm!

Teise maailmasõja ajal karistati sõjatribunalides ligi miljonit punaarmeelast, kellest üle 400 000 saadeti sunnitöölaagritesse ja teist sama palju karistuspataljonidesse, kus enamik neist sai rünnakutes surma. Kui arvestada Punaarmee laskurdiviisi suuruseks 15 000 sõdurit, läks karistuspataljonides surma 28 diviisi. Võit saavutati omaenda sõdurite terroriseerimise ja massilise hävitamisega.

Kui palju sureb Ukraina sõjas Vene sõdureid põgenemisel või ­deserteerimisel, pole teada. Sellised sõdurid muutuvad teadmata kadunuks, sest siis ei pea neile maksma teenistuslepingus ette nähtud tasu. Seda aitavad hästi edendada mobiilsed krematooriumid.

Selle artikli kirjutamise ajal on Ukraina sõjas surma saanud üle 32 000 Vene sõduri ja vähemasti kaks korda nii palju on haavatuid. Venemaa varjab oma kaotusi ja näitab neid tegelikust palju väiksemana. Ukraina sõjaväeluure on pealt kuulanud Vene sõdurite kõne­sid ja neist selgub, et lahingutegevuses on hävinud terveid ­üksusi korraga, mõnest rünnakule saadetud pataljonist või tervest brigaadist on järele jäänud ainult mõni inimene. «Käsk nr 227» toimib: kui oled korra lepingule alla kirjutanud ja lasknud end lahingusse ­saata, saab positsioonilt lahkuda ainult mustas kilekotis. Neid on kuhjatud külmutusvagunitesse Ukrainas, neid on täis Valgevene ja Venemaa piiriäärsed morgid. Venemaa pole oma laipadest huvitatud, matmiseks saadetakse sugulastele neid vaid jaokaupa, et mitte tekitada paanikat ja varjata surnute tegelikku arvu. 

Vene armee erakordne julmus peaks inimeste tundlikkust suurendama, aga toimub vastupidine protsess. Inimene ­küllastub ja väsib.

See on sõja halastamatum pool, agressori staatus ei võimalda neile hukkunuile isegi mitte kaasa tunda. Ukraina kõnepruugis on need orkid, kes on saadetud Kobzoni kontserti kuulama.

Vene armee erakordne julmus peaks inimeste tundlikkust suurendama, aga toimub vastupidine protsess. Inimene ­küllastub ja väsib. Sõjauudised saavad rutiiniks, tapeediks seinal. ­Keegi ei kõnele enam kuigi palju Butša koledustest või Mariupoli hävita­misest. Keegi ei põe nii väga sellepärast, et Ukrainal ei ole piisavalt relvi Vene armee tõrjumiseks. Prantsuse president Emmanuel Macron tuli välja sõnumiga, et Venemaad ei tohi alandada, just ­nagu sõjakuritegudel polekski enam tähtsust. Nagu Ukraina ­sõda oleks tõesti vaid arvutimäng, milles inimene on tähenduseta figuur ja surm virtuaalne!

Selle peale võiks öelda, et õnneks on olemas sõjatööstus, mis valmis tarnima sellesse arvutimängu Ukrainale vajalikke relvi ka siis, kui sõda meile enam korda ei lähe ja see kaob maailma esiuudistest. Nii ei jää Ukraina vähemasti hätta, sest sõjatööstus ei jäta kasumit teenimata. Muidugi, mingi protestimeelsem osa inimestest, kelle jaoks hingekellad kunagi ei vaibu, jätkab oma teekonda koos Ukrainaga, olgu või iseenda parema enesetunde nimel. Mõni kirjanik, nagu Hemingway, nagu hipid teel Pokharasse, otsides või püüdes taastada midagi, mis on kaduma läinud. Headust, elu mõtet. Mõistes ühel päeval, et need on üks ja seesama. See, mida Vene­maa Ukraina sõjaga meis hävitab, on meie vastupanuvõime kurjale ja meie enda sisemine headus.