NÄDALA NÄGU ⟩ Maasikahooaeg läks lahti

Maasikasööja Foto: Johan Elm

• Eesti maasikate aeg on taas käes
• Kodumaiste maasikate kilohinna määravad klass, läbimõõt, värvus ja muud tunnused
• Ukrainast sõja sunnil saabunud tööjõule lõpuni loota ei saa

Esmaspäeva õhtul kella seitsme ajal keerab Tartumaal Elva–Puhja teelt 25 minuti jooksul paarsada meetrit kõrvale Laari tallu kolm autot, mille juhtidel, pole kahtlust, neelud juba käivad. Talu perenaise Kadri Nebokati jutust külalistega aimdub, et nood on tema vanad kunded. Harjunud tema põllult korjatud maasikaid ostma.

Nüüd on Eesti oma maasikate aeg taas käes. Vähemasti neilt põldudelt, mida on aprillist kaitsnud katteloor – see aitab hoida ühtlast temperatuuri ja kiirendab sedasi marjade küpsemist. Üks õhtune ostja viib Nebokati juurest kaasa koguni neli kilost karpi. Ühe karbi hind on üheksa eurot. Turul tuleb maksta kümme.

Aga leidub ka neid maasikatalunikke, kes küsivad turul värske kilo eest lausa 15 eurot. Sest saaki on ikka veel vähe. Avamaalt maasikakasvatajate sõnul enne nädalalõppu marju veel suurt ei saa. Tippaeg, mil maasikate pakkumine hakkab rahuldama rahva nõudlust, seda isegi ületama, saabub kasvatajate prognooside järgi juuni lõpuks või juuli alguseks. Siis tuleb ka hind allapoole, oletatavasti viie euro kanti, pakub Elke Lillemets, kes tegeleb Tartu-lähedases Kastre vallas oma vanemate Marjamaa talus kasvanud maasikate turundamise ja müügiga.

Ent pole surmkindel, et hinnaprognoos läheb täkkesse. Nebokat rääkis kevadel, et tänavune maasikasaak tuleb hea, kuid nüüd, mil marjad valmivad, annab teistsuguse hinnangu: saak tuleb keskmine, vähemasti Lõuna-Eestis. Põhjus on niiskes ja külmas ilmas, mis on soodustanud hallitushaiguste ja mädanike levikut. Oma panuse saagi hävitamisse annavad ka mitmed kahjurid, nagu ripslased, kelle tõttu jäävad maasikad krimpsu, ja õielõikajad, kes hammustavad õie niimoodi läbi, et maasikat ei saa sellest tullagi. «Võtavad algstaadiumis pea maha,» kirjeldab Lillemets. Taimekaitsevahendite vastulöögivõimekus on reeglitega piiratud.

Eesti maasikates sisalduv väiksem kogus kunstkeemiat võrreldes paljude imporditud marjadega on üks põhjusi, mis kodumaisele maasikale väärtust ja hinda lisab. Turuhinda silmas pidades ei tohi unustada ka tõsiasja, et ühe hektari suuruse maasikapõllu rajamine maksab kuni 15 000 eurot. Sinna mahub kuni 30 000 taime. Hea põld annab hektarilt tagasi umbes viis tonni saaki aastas. Kuid ärge nüüd kasvataja tulu arvutamisega kiirustage! Arvestada tuleb ka kerkinud väetiste, transpordi-, pakendite ja elektrihinnaga. Elekter, kui mõni seda ei taipa, kulub suurte säilitusruumide jahutamiseks.

Ja siis on vaja neid, kes maasikad põllult ära korjaks. Lillemetsa vanemad on kolmele maasikahektarile palganud kuus Kastre valla inimest ja viis ukrainlast. Nad tahaks võtta veel kuus ukrainlast, aga nondega, kes varemgi abiks käinud, pole õnnestunud ühendust saada; isegi ei tea, kus nad parasjagu viibivad. End eelnevalt tõestanud abiliste asemele on nad leidnud kuus Eestisse saabunud sõjapõgenikku, kõik linnainimesed, kel põllutöö kogemus puudub. «Ei kujuta ette, kuidas nad hakkama saavad,» lausub Lillemets. Ja kui kauaks neist üldse abi on, lisab ta, sest ilmselt esimesel võimalusel pöörduvad nad tagasi kodumaale.

Nebokat vajab oma talu kuuelt hektarilt maasikate korjamiseks 40 kätepaari. Pooled neist on juba kohal, tegutsevad. Ja noist omakorda pooled kuuluvad sõjapõgenikele.

Ega temagi Ukrainast sõja sunnil saabunud tööjõule lõpuni loota julge. Need, kes on pärit maalt, saavad hakkama, ütleb ta, kuid neile, kes tulnud linnast, on põllutöö hirmutav. Näiteks käis Nebokati jutul 29-aastane ukraina mees, ametilt jurist, kes oli põgenenud venelaste okupeeritud alalt. Ta oskas mitut keelt, kinnitas, et suudab peaga teha kõike, ent sai aru ja tunnistas ausalt, et maasikate korjamisega ta toime ei tuleks. Ütles otse, kui oli tööst täpsemalt aimu saanud, et ei jaksaks seda teha.

Maasikate korjajad teenivad neli ja pool kuni kuus eurot tunnis. Ukrainlastele on see tasu, mis neid ahvatleb. Ja leiab selle summa eest ka Eesti inimesi, kes elavad maal, kus palgad on väiksemad kui linnas. Tööjõu puudujäägi üle kurtmist ei kuule.

Maasikate korjajad teenivad neli ja pool kuni kuus eurot tunnis. Ukrainlastele on see tasu, mis neid ahvatleb. Ja leiab selle summa eest ka Eesti inimesi, kes elavad maal, kus palgad on väiksemad kui linnas. 

Kui keegi kurdab, siis on need pigem ostjad, kes ei saa aru, miks mõnel maksavad maasikad palju rohkem kui teisel – et ühed Eesti maasikad ju kõik. Aga ei ole nii! Kui varasemalt jagunes saak laias laastus kaheks, ilusad maasikad ja moosimaasikad, siis nüüd jaguneb kolmeks: ekstra-, 1. ja 2. klass. Milline mari mis klassi kuulub, selle kohta kehtivad läbimõõdu, värvuse ja muude tunnuste järgi selged kriteeriumid. Näiteks 2. klassi maasikad tohivad olla veidi mullaga koos, ekstra- ja 1. klassi maasikad aga mitte.

Seega, kui ilmselt kõik teavad, et ei maksa võrrelda õunu apelsinidega, siis maasikahooajal tuleb lisaks silmas pidada, et ei maksa võrrelda ilusaid ja kalleid maasikaid igasuguste maasikatega.