:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2022/06/21/14644426t1h114c.jpg)
- Rahvaste enesemääramisõigus on keeruline küsimus
- Moskva mõju Kesk-Aasias on vähenenud
- Kasahstan ei kipu tunnustama uusi riike
Kasahstan mängib geopoliitikas ettevaatlikku mängu, kuid on sunnitud rohkem vaatama Pekingi poole, kui Venemaa mõju on nõrgenenud, leiab arvamustoimetaja Erkki Bahovski.
Venemaa president Vladimir Putin esines hiljutisel Peterburi majandusfoorumil taas ärpleva kõnega, manades läänt ja rääkides tektoonilistest muudatustest geopoliitikas.
Putin oli muidugi uudisteagentuuride rambivalguses. Nii nagu korraldajad olid lootnud. Ent tasuks tähelepanu pöörata, mida kõneles Putini kõrval istunud Kasahstani president Kassõm-Žomart Tokajev.
Nimelt teatas Kasahstani riigipea, et Kasahstan ei kavatsegi tunnustada «kvaasiriiklikke territooriume», mida Kasahstani arvates kujutavad endast Luhansk ja Donetsk. Tokajev oli enne seda maininud, et ÜROs on praegu 193 riiki ning 500 või 600 riigi tekkides on maailmas oodata kaost. Sellepärast ei tunnusta Kasahstan Taiwanit, Kosovot, Lõuna-Osseetiat ega Abhaasiat.
Esmapilgul võib tõesti tunduda, et Moskvat tabas Tokajevi avaldusega külm dušš, aga ons asjalood tõesti nii? Sest on ju selge, et ei Luhanski ega Donetski puhul ei saa rääkida mingist tõsisest suveräänsusest. Seda teab Moskva ja seda teab ka Nur-Sultan. Moskva teab sedagi, et Nur-Sultan ei tunnusta neid riigikesi, sest mingil talle sobival hetkel võib Venemaa midagi samasugust korraldada Kasahstanis.
Muidugi võib vahemõttena korra arutleda selle üle, mis juhtuks siis, kui Luhansk ja Donetsk oleksid tõsiselt suveräänsed. Koos oma välis- ja julgeolekupoliitikaga ning otsustaksid mingil ajal hakata ka lääne poole vaatama. Või Hiina poole. Kas Moskva tunnustaks neid ka siis?
Kasahstan pole huvitatud sellest, et koos Venemaa isoleerimisega lääne poolt satub isolatsiooni ka tema. Süvenev partnerlus Hiinaga aitaks seda isolatsiooni leevendada.
Enesemääramisõigus on keeruline küsimus. Kui Tojakev mainis 500 või 600 riiki, siis meenutatagu, et 1945. aastal asutasid ÜRO 51 riiki. Praegu – nagu Kasahstani riigipea ütles – on neid 193. Seda suuresti dekoloneerimisprotsessi tõttu. Praegu aga kipub uute riikide teke pigem aeglustuma. Viimane täiesti tunnustatud uus riik on 2011. aastal iseseisvunud Lõuna-Sudaan. Enne seda tuli Kosovo 2008. aastal (aga seda pole täielikult tunnustatud) ja siis Montenegro 2006. aastal.
Hiinast ei saa Kasahstanist rääkides muidugi üle ega ümber. Hiinas elanud ja hiina keelt valdav Tokajev nentis, et Hiina on viimase 15 aastaga investeerinud Kasahstani üle 22 miljardi dollari. «Seepärast on mitmetahulise koostöö süvendamine Hiinaga meie maale väga tähtis ülesanne,» toonitas Kasahstani riigipea.
Muidugi rääkis Tokajev ka koostööst Venemaaga, SRÜst ja Euraasia Liidust. Aga siiski on tunne, et need olid tema kõne n-ö kohustuslikud elemendid. Eriti arvestades seda, kus ta viibis. Tuleb ka meeles pidada, et majandusfoorumil esines videosilla vahendusel Hiina president Xi Jinping.
Kasahstan ongi ajanud alati tasakaalukat, Euraasia poliitikat Venemaa ja Hiina vahel. Suur küsimus on nüüd, kas tasakaal hakkab Hiina poole liikuma. On ju päevaselge, et Venemaa sõda Ukrainas on nõrgendanud Moskva mõju Kesk-Aasias. Kasahstan pole huvitatud sellest, et koos Venemaa isoleerimisega lääne poolt satub isolatsiooni ka tema. Süvenev partnerlus Hiinaga aitaks seda isolatsiooni leevendada. Võtmed selle geopoliitilise mõistatuse lahendamiseks asuvad siiski Pekingis. Hiina peab otsustama, kas ta soovib jätkata Venemaa liitlasena või tuleks ikkagi aidata Kesk-Aasia vabariike ja leida ka mingi modus vivendi läänega.
Nii et jah – võibolla olemegi tunnistajaks tektoonilistele muutustele geopoliitikas, millest kõneles Vladimir Putin. Aga vabalt võib juhtuda, et need tektoonilised muutused ei pruugi liikuda Moskvale meelepärast teed pidi.