N, 8.12.2022

Orlando Figes «Eurooplased» ⟩ Kummitavad küsimused Euroopa kultuurile

Raamat
Erkki Bahovski
, arvamustoimetaja
Kummitavad küsimused Euroopa kultuurile
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Teos on üles ehitatud (armu)kolmnurgale vene kirjaniku Ivan Turgenevi, tema armastuse, prantsuse ooperilaulja Pauline Viardot’ ja viimase abikaasa, teatrimänedžeri Louis Viardot’ vahel. Pildil Pauline Viardot (1821–1910) umbes 1845. aastal.
 
Teos on üles ehitatud (armu)kolmnurgale vene kirjaniku Ivan Turgenevi, tema armastuse, prantsuse ooperilaulja Pauline Viardot’ ja viimase abikaasa, teatrimänedžeri Louis Viardot’ vahel. Pildil Pauline Viardot (1821–1910) umbes 1845. aastal.  Foto: Hulton Archive/Getty Images/Wikimedia Commons
  • Orlando Figesil on silma detailidele, mis muudavad ajalooraamatu loetavaks.
  • Turgenevi isiku vastuolulisus ja tema koht vene kultuuris on kindlasti üks selle raamatu tugevusi.
  • Kirjeldused, inimeste kired ja solvumised on midagi, mida siit raamatust otsida.

Tunnustatud briti ajaloolane Orlando Figes on kirjutanud kaasahaarava jutustuse 19. sajandi Euroopa kultuuriloost, kuid ei taha või ei suuda vastata mõnele iseenesestmõistetavale küsimusele, mis raamatut lugedes pähe kargavad.

Kõigepealt sellest, mis raamatus on hästi. Ja hästi on päris palju. ­Figes liigub ajalooliste isikute ja üldise kultuuriloo vahel väga osavalt. Terve raamat on üles ehitatud (armu)kolmnurgale vene kirjaniku Ivan Turgenevi, tema armastuse, prantsuse ooperilaulja Pauline Viardot’ ja viimase abikaasa, teatrimänedžeri Louis Viardot’ vahel. Vaevalt et keskmine eesti lugeja teab, kes olid Viardot’d, kuid nende seos kooliprogrammist tuttava Turgeneviga on intrigeeriv ja huvitav.

Orlando Figes «Eurooplased. Kolm elu ja kosmopoliitse kultuuri sünd» 
Orlando Figes «Eurooplased. Kolm elu ja kosmopoliitse kultuuri sünd» Foto: Raamatukaas

Orlando Figes «Eurooplased. Kolm elu ja kosmopoliitse kultuuri sünd»

Tõlkinud Kristiina Raudsepp

Postimehe Kirjastuse OÜ 2022

504 lk

Figes pole teinud hinnaalandust ning hakanud ümber jutustama nende kolme elulugu. Selle asemel on ta «spinninud» iga peategelase juurest mingi teema, mida lahti kirjutada. Olgu näiteks muusika, eriti ooperi areng, raamatukogud, raamatute trükkimine ja levik. Ning muidugi ka ajakirjandus, mida Figesi järgi sai soovi korral vabalt ära osta, pannes ajakirjanikud tõrvama konkurente ja ülistama oma favoriite. Sisuturundusest polnud vist toona veel keegi midagi kuulnud.

Selge on, et tänapäeva Euroopa kultuuri mõistmiseks kulub Figesi raamat marjaks ära. 19. sajandil pandi alus paljudele protsessidele, mis jätkuvad tänapäevani. Nagu tema teises hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus «Nataša tants. Venemaa kultuurilugu» on ka siin Figesil silma tähendusrikastele detailidele, mis muudavadki ajalooraamatu loetavaks, selle asemel et olla igav telliskivi.

Muutunud kontekst

Ukraina sõja taust muudab raamatu konteksti ja nii muutubki palju tähenduslikumaks küsimus, kui palju kuulub Venemaa Euroopasse. Või õigemini, kui palju kuulub Euroopasse vene kultuur. Figes annab siin Turgenevi näitel sellele küsimusele selgelt jaatava vastuse, kuid selle vastuseni jõudmine on siiski enam kui küsitav.

Esmalt laseb Figes mitmel kultuuriinimesel halvasti arvata Ühendkuningriigi kohta, muutes saareriigi justkui Euroopa-väliseks nähtuseks. Ometi on inglise, šoti ja iiri kultuur Euroopa kultuuri lahutamatu osa. See-eest määrib Figes mett mokale vene kultuurile. 1843. aastal ilmunud Astolphe de Custine’i kriitiline reisikiri Venemaast unustati 19. sajandi teiseks pooleks, kinnitab Figes. Parim tunnistus sellest ongi Turgenevi elu, kes käis Venemaal harva ja suhtles ka mitmes Euroopa keeles.

Raamatus on lugejale üsna palju ka äratundmisrõõmu. Ehk siis lahtiseletatuna: paljud nähtused, mis valmistaksid justkui muret meile meie ajas, on juba ammu olemas. Näiteks turistide massid, mis ­Figesi esituses puudutavad peamiselt inglasi. Muidugi meenuvad selle jutu peale kohe aastatetagused Briti poissmehed Tallinnas.

Vene kultuur ja imperialism

Ukraina sõja taustal tuleks esitada siiski mõni kriitiline vaatenurk vene kultuurile. Ehk vene kultuuri ja identiteedi seos imperialismiga. Figes vaatab sellest oma raamatus suuresti mööda (ja täiesti mööda oma «Nataša tantsus»).

Kahjuks on «Eurooplastes» vähe mõtiskletud sündmuse üle, mis suure tõenäosusega mõjutab meid tänase päevani – poeet Aleksandr Puškini ausamba avamine 1880. aastal Moskvas. Kui Turgenev rääkis seal sellest, et Puškin polevat võrdväärne Euroopa luuletajatega, valmistades kuulajaile Figesi sõnul pettumuse, siis Fjodor Dostojevski kõne kõnetas kõiki. Dostojevski pidas just venelast universaalse inimese võrdkujuks. Sestap leiab ka maailm lunastuse venepärasuse kaudu. Alaväärsus versus vene kultuuri ülimuslikkus. Jääb küsimus, miks ikkagi ei suutnud Euroopaga lõimunud vene kultuur minna lõpuni ehk miks bolševistlik revolutsioon leidis aset just Venemaal. Vene kultuuri lõimitus pidanuks selle arengu ju välistama.

Louis Viardot’ (1800–1883) portree (1840, kunstnik Émile Lassalle). 
Louis Viardot’ (1800–1883) portree (1840, kunstnik Émile Lassalle). Foto: Wikimedia Commons

Turgenev jäi Figesi järgi hiljem Lev Tolstoi ja Dostojevski varju. Kuid sellegipoolest on tema isiku kirjeldus väärt lugemine. Turgenevi isiku vastuolulisus ja tema koht vene kultuuris on kindlasti üks selle raamatu tugevusi.

Figesi põhitees on, et 19. sajandil tekkis Euroopas kosmopoliitne kultuur, millesse ta mahutab kuidagi ka Ühendkuningriigi ja Venemaa, andes selgelt eelistuse viimasele. Ent kas see tees on ikka päris täpne?

Sellele küsimusele vastamist tuleks alustada säärasest nähtusest nagu raudtee. Figes kiidab raudtee teket, nentides, et raudtee tegi kultuuriinimeste liikumise Euroopa ühest linnast teise hõlpsamaks ja kiiremaks ning sellega see kosmopoliitne kultuur tekkiski, liites Euroopa senisest rohkem ühte.

19. sajand nägi kahe paralleelse identiteedi arengut: individualistlik identiteet, mis oli kosmopoliitne, ning tihedalt riigi ja rahvusega seotud kollektiivne identiteet. Figes ei suuda oma maatriksisse viimast haarata.

Kuid Figes eirab asjaolu, välja arvatud ühes lauses, et samavõrra, kui raudtee liitis Euroopat ühte, see ka lahutas eri riike palju võimsamini. Ehk tegu on asjaoluga, et raudtee võimaldas mobilisatsiooni varasemast palju kiiremini läbi viia ja ka suured väekoondised jõudsid ühest kohast teise palju nobedamini.

Just raudtee pani aluse industriaalsele sõjapidamisele. Seda taipasid esimesena preislased, lüües just raudtee abil austerlasi ja prantslasi vastavalt 1866. ja 1870. aastal.

Militarism 19. sajandil

Raudteest tuleb astuda järgmine samm ehk me jõuame militarismini, mis iseloomustas samuti Euroopa kultuuri 19. sajandil, eriti selle lõpupoolel. Militarismist kõneleb veenvalt Kanada ajaloolase Margaret MacMillani raamat «The War That Ended Peace. How Europe Abandoned Peace for the First World War». MacMillan annab seal ülevaate põhjustest, mis viisid Esimese maailmasõja puhkemiseni. Ja üks selliseid põhjusi oli militarism.

Nii kirjeldab MacMillan näiteks, kuidas Ühendkuningriigis kandsid lapsed mereväevormi (seda on näha ka mõnelt vanalt Eesti pildilt) ja Mandri-Euroopas sõjaväemundrit. Kesk- ja ülikoolidel olid kadetikorpused ning riigipead – välja arvatud vabariiklik Prantsusmaa – kandsid sõjaväemundrit.

Vastuolu teesis

Sellest Figes ei räägi. Seega pole ime, et ta ei lahenda ega üritagi lahendada ilmselget vastuolu oma kosmopoliitse kultuuri teesis. Kui Euroopas tekkis kosmopoliitne kultuur, kuidas oli võimalik, et sellest kultuurist puhkes Esimene maailmasõda? Kosmopoliitsus peaks välistama sõja riikide vahel, ometi see juhtus ja paljud kultuuriinimesed leidsid end teisel pool rindejoont.

Seletuse sellele vastuolule pakub Ameerika politoloog Francis Fukuyama oma hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus «Identiteet. Väärikuse nõudmine ja kibestumise poliitika». 19. sajand nägi tegelikult kahe paralleelse identiteedi arengut: ühelt poolt individualistlik identiteet, mis rõhus universaalsetele väärtustele ja oli ses mõttes kosmopoliitne, ning teiselt poolt kollektiivne identiteet, mis oli tihedalt seotud riigi ja rahvusega. Figes ei suuda oma maatriksisse viimast haarata.

Ivan Turgenevi (1818–1883) portree (1838, kunstnik Kirill Gorbunov).
Ivan Turgenevi (1818–1883) portree (1838, kunstnik Kirill Gorbunov). Foto: Wikimedia Commons

Muidugi võib Figesi raamatut lugeda kui jutustust või kroonikat ja ses plaanis ongi kõik korras. Kirjeldused, inimeste kired ja solvumised on midagi, mida siit raamatust otsida. Kriitilised küsimused aga vastust ei leia.

Paar sõna ka tõlkest. Üldiselt on tõlge loetav ega sega lugemist. Paar kohta sunnib siiski kulme kergitama. Näiteks leiame säärase paiga nagu Bavaaria (st Baierimaa). Ja «vintpüssiklubi» võib täies rahus tõlkida «relvaklubiks».

Kui jõuate seda raamatut randa kaasa tassida – eeldusel muidugi, et Eesti ilmaga üldse randa saab minna –, siis on see just selline lobe suve­lugemine. Sobib lugeda muidugi ka siis, kui jaanipäeval sajab vihma.

Märksõnad
Tagasi üles