N, 8.12.2022

Marko Mihkelson ⟩ Sada aastat suhteid USAga on olnud kõike muud kui sirgjooneline ja pilvitu

Marko Mihkelson
, Eesti Välissuhete Nõukoja juhatuse esimees
Sada aastat suhteid USAga on olnud kõike muud kui sirgjooneline ja pilvitu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kaarel Piirimäe ja Mart Kuldkepp. «Ameerika sajand. USA ja Eesti suhete sada aastat». Tartu Ülikooli kirjastus, 2022. 318 lk.
Kaarel Piirimäe ja Mart Kuldkepp. «Ameerika sajand. USA ja Eesti suhete sada aastat». Tartu Ülikooli kirjastus, 2022. 318 lk. Foto: Raamat
  • Kuni 1933. aastani puudusid USAl diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga
  • Eesti tunnustamisega venitati, sest eeldati, et enamlaste režiim kukub kokku
  • 1923. aastal Washingtonis avatud Eesti saatkond pandi juba kaks aastat hiljem kinni

Diplomaatiliste suhete loomisest Ameerika Ühendriikide ja Eesti Vabariigi vahel möödub 28. juulil sada aastat. Eesti diplomaatia ajaloos märgilise sündmuse eelõhtul jõudis välispoliitikahuviliste lugemislauale ajaloolaste Kaarel Piirimäe ja Mart Kuldkepi koostatud kogumik «Ameerika sajand. USA ja Eesti suhete sada aastat». Raamatut arvustab Eesti Välissuhete Nõukoja juhatuse esimees Marko Mihkelson.

Raamat annab üheksa autori koostöös läbilõike Eesti-USA suhetest, kõrvutab sündmusi USA esiletõusuga maailmapoliitika juhtriigiks ning analüüsib lõpuks ka Eesti kui iseseisva riigi arengut rahvusvahelise ühiskonna liikmena.

Tegemist on vaieldamatult uue leheküljega meie välispoliitika ajaloo uurimisel, sest esimest korda on lugejal võimalik põhjalikult jälgida riikidevaheliste suhete loomist ja nende edasist arengut Eestile ühe olulisema liitlasega Vabadussõja päevilt kuni viimase ajani välja.

Raamatule lisavad kaalu välisministeeriumi arhiivist pärit ja esmakordselt avalikkusega jagatud dokumendid, mis rikastavad meie teadmist keeruliste diplomaatiliste protsesside tagamaadest. Eeskätt puudutab see Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud perioodi, kus autorite peatähelepanu all on Eesti julgeoleku tagamine Vene vägede väljaviimise ja NATOga liitumise kontekstis. Loodetavasti julgustab see uurimus ka teisi autoreid rohkem kasutama välisministeeriumi arhiivi, mis vajab meie ajaloolaste poolt senisest palju suuremat tähelepanu.

Kogumik loob meile ilmeka pildi sellest, kui keeruline on väikeriigil olnud oma eksistentsi esmane tõendamine, rahvusvahelises ühiskonnas kanna kinnitamine ja edasise arengu kindlustamiseks julgeoleku tagamine. Sellelt pinnalt on oluline rõhutada, et Eesti välispoliitilises igapäevatöös on püsivalt ja lõputult kõige kesksemal kohal eksistentsiaalsete huvide kaitsmine, sealhulgas kõige lähemate liitlastega.

Eesti huvi USA vastu oli samal ajal peaaegu olematu ning see peegeldas noore riigi piiratud suutlikkust strateegiliselt mõelda ja rahvusvaheliselt tegutseda.

Sada aastat suhteid USAga on olnud kõike muud kui sirgjooneline ja pilvitu. Seda mõlemalt poolt. Kuigi Ameerika Ühendriigid mängisid olulist rolli meie Vabadussõja varustusrindel, millest jäi hiljem Eestil kanda 14 miljoni dollari suurune võlg, jõudsid nad Eesti ja ka teiste Balti riikide tunnustamiseni alles 1922. aastal. Osaliselt oli venitatud otsuse põhjuseks eeldus, et enamlaste kuritegelik režiim kukub kokku ning Vene impeerium taastab oma territoriaalse terviklikkuse.

Esimese maailmasõja järgsel ajal oli Ühendriikide diplomaatia huvi Balti riikide vastu seotud peamiselt endise tsaariimpeeriumi paradigma tunnetuse hoidmisega, sest kuni 1933. aastani puudusid Washingtonil diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga. Seepärast sattusid just 1920. aastate lõpul Eestisse ja teistesse Balti riikidesse vene keelt õppima USA diplomaatia Venemaa-suuna hilisemad tipptegijad, nagu George Kennan, Charles «Chip» Bohlen, Loy Henderson ja teised.

Eesti huvi USA vastu oli samal ajal peaaegu olematu ning see peegeldas noore riigi piiratud suutlikkust strateegiliselt mõelda ja rahvusvaheliselt tegutseda. Varajaste suhete päevakorras domineerisid Eesti võla optimeerimise küsimused. See omakorda mõjutas Eesti poliitikute vähest valmisolekut pikaajalisteks investeeringuteks suhete edendamisse USAga. 1923. aastal Washingtonis avatud saatkond pandi juba kaks aastat hiljem kinni, tuues ettekäändeks välisministeeriumi finantsraskused. Tegelikult võis otsust mõjutada arvamus, et rahvusvaheliselt isolatsiooni taganenud Ameerika Ühendriigid pole Eestile nii oluline partner kui Briti impeerium või mõned teised toonase Euroopa suuremad riigid.

Võib-olla oleks see andnud vähemalt mingigi lootuse, et president Franklin D. Roosevelt võtnuks meid 1943. aasta Teherani kohtumisel Staliniga rohkem kaitsta.

Stalini ja Hitleri vallandatud uue suure sõja traagilised tagajärjed neutraalsusele lootnud Eestile kinnitasid paraku meie sõjaeelsete välispoliitika kujundajate lühinägelikkust. Püsiv diplomaatiline esindatus Washingtonis oleks võimaldanud sihikindlamalt ja sõnakamalt kaitsta okupeeritud Eesti õigust jääda ka Teise maailmasõja järel rahvusvahelise ühiskonna liikmeks. Võib-olla oleks see andnud vähemalt mingigi lootuse, et president Franklin D. Roosevelt võtnuks meid 1943. aasta Teherani kohtumisel Staliniga rohkem kaitsta, kui ta seda siis tegi.

Vaatamata sellele, et USA oli juba 1940. aasta suvel asevälisminister Sumner Wellesi pressiteate kaudu väljendanud seisukohta Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise mittetunnustamisest, jäi see aastakümneteks maailmas kujunenud reaalse jõudude vahekorra varju. Alles Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine 1991. aastal võimaldas Eestil ja Ameerika Ühendriikidel taastada diplomaatilised suhted ning rajada esimest korda mõlema riigi pealinnas toimivad saatkonnad.

Kuna käesoleva raamatu puhul ei ole tegemist monograafia, vaid artiklite kogumikuga, siis on mõneti arusaadav ka see sisuteemade valik, mille toimetajad on teinud. Näiteks on suhete algusaja puhul pööratud palju tähelepanu nii Eesti kui ka USA esindajatele ja diplomaatidele, samas kui Eesti iseseisvuse taastamise järgse perioodi puhul on peatähelepanu all julgeolekuteemad ning vähem on juttu isikutest (suursaadikud, konsulid ja nii edasi), kes kahe riigi suhetes igapäevatööd tegid.

Sumner Wellesi pressiteate kaudu väljendanud seisukoht Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise mittetunnustamisest jäi aastakümneteks maailmas kujunenud reaalse jõudude vahekorra varju.

Samuti oleks oodanud veidi enamat tähelepanu näiteks ka okupatsiooniperioodile, mis oli oluliseks lüliks Eesti kui võõra võimu all eksisteeriva riigi teadvustamisel USA poliitilisel tipptasandil. Raamatu lõppu oleks oodanud ka autorite tulevikuvaadet, sest Ameerika-sajandi taandumine on tõsiasi ning rahvusvahelistes suhetes kasvav turbulents loob uue keskkonna ka Eesti ja USA suhetele.

Artiklite kogumik loob paratamatult ka võimaluse, et mõned sündmused võivad lugejale korduda või tulenevalt kirjutaja taustast võib autori käsitlus laieneda kaugemale Eesti-USA suhetest. See teeb alati toimetaja töö keerulisemaks, mistõttu on arusaadav ka üksikute näpuvigade sisselipsamine. Näiteks on 9. peatüki alguses ekslikult väidetud, et kolm Balti riiki kuulutasid oma iseseisvuse de facto välja 1991. aasta augustis. Tegelikult tegid seda Eesti ja Läti, sest Leedu oli oma riikluse taastamise välja kuulutanud juba 11. märtsil 1990. aastal.

Ilmselt mängis siin oma rolli ka piiratud aeg, sest mitmed teemad vajaksid rohkem süvenemist, arhiividokumentide läbitöötamist ja eriti viimase kolme kümnendi puhul ka asjaosalistega põhjalike intervjuude tegemist. Seepärast tulebki antud käsitlust võtta tee sillutamisena uute uuringute ja raamatuteni nii Eesti-USA suhetest kui ka paljudest teistest meie välispoliitika ja diplomaatia ajalugu puudutavatest teemadest.

Mida paremini ja detailsemalt on lahti kirjutatud meie kunagiste välispoliitiliste valikute ja otsuste lood, seda lihtsam, julgem, kuid ka loomingulisem on tänastel ning tulevastel Eesti diplomaatidel kujundada valikuid ja teha oma otsuseid.

USA president George W. Bush visiidil Eestis. Pildil koos Eesti presidendi
Toomas Hendrik Ilvesega Tallinnas 28. novembril 2006.
USA president George W. Bush visiidil Eestis. Pildil koos Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega Tallinnas 28. novembril 2006. Foto: Ants Liigus
Märksõnad
Tagasi üles