/nginx/o/2022/02/16/14369220t1hc379.jpg)
/nginx/o/2022/06/20/14643381t1he285.jpg)
- Eesti poliitikud tegid aastatel 1918–1922 ligi kümnel korral katset USA tunnustust saavutada
- President Wilson oli nõus toetama Soome, Poola ja Armeenia, kuid mitte Balti riikide iseseisvust
- Pärast Viktor Kingissepa hukkamist pakkusid venelased Pikk tänav 19 maja ameeriklastele
Juulis möödub sada aastat USA de jure tunnustusest Eestile, kuid president Woodrow Wilsoni enesemääramise idee ei mänginud selle juures sugugi sellist rolli, nagu mõnikord Eestis arvatakse, kirjutab Tartu Ülikooli uusima aja professor Eero Medijainen.
Eesti kõnelevas meedias on «eks ole» ja «nagu» kõrval üha enam levinud parasiitsõna «tegelikult». Seda kuritarvitavad mõned ajakirjanikud ning esinema kutsutud külalised, aga isegi peaminister ja ERRi juht. Niisuguseid sõnu kasutatakse esinemisärevuses, aga need takistavad sisu mõistmist.
Mõnikord on aga sõna «tegelik» täiesti asjakohane. Näiteks usuvad veel tänagi mitmed Eesti juhtivad poliitikud, sealhulgas endine välisminister ja isegi president, et kunagi sai Eesti iseseisvaks tänu USA presidendi Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramise printsiibile.
Niimoodi tehakse tegelikult ülekohut sajanditagustele Eesti poliitikutele, kes suutsid saavutada iseseisvuse hoolimata maailma mõjukama riigi presidendi vastuseisust.
Wilson ei olnud nõus Eestit tunnustama
USA president Wilson vajas selleks, et 1916. aasta valimistel edukas olla ning Euroopas käivasse sõtta sekkuda, positiivse sõnumiga loosungeid, et valijaid veenda. Seesugused loosungid laenasid president ja teda toetav meeskond peamiselt Euroopa mõtlejatelt, aga ka USAs tegutsevatelt mõttekodadelt ning ligi 150 spetsialistist koosneva uurimisgrupi ettepanekutest.
/nginx/o/2022/06/20/14643382t1h6bcf.jpg)
Selle liikmete seas leidus paar uurijat, kes soovitasid toetada ka iseseisva Eesti loomist ning kinnitasid rahvaste enesemääramise printsiibi asjakohasust ka Eesti suhtes. Wilson selliste soovitustega ei arvestanud. Ta ei andnud Eestile oma elu lõpuni isegi mitte de facto tunnustust.
Eesti poliitikud ise, aga ka nende vahendajad USAs, tegid aastatel 1918–1922 ligi kümnel korral katset USA tunnustust saavutada, nii de facto kui de jure. Wilson ja tema administratsioon keeldusid järjekindlalt.
Wilsoni poliitika mõju ulatus isegi 1921. aasta kevadel uue presidendi Warren G. Hardinguni. Temagi riigisekretär Charles E. Hughes keskendus maailma jaoks olulisematele küsimustele ega toetanud tülikaid väikeriike. Seda mitte pahatahtlikkuse või jonni tõttu. Nii Wilsoni kui Hardingu eesmärk oli eelkõige stabiilsuse ja rahu kindlustamine maailmas ning vastukaalu leidmine üha ähvardavamaks võistlejaks kujunevale Jaapanile. Viimase vastu tundus sobiv pigem tugev ja ühtne Venemaa.
Venemaa nõrgenemist peeti ajutiseks
Me oleme tänapäevani hädas väitega, et Eesti on «endine nõukogude liiduvabariik». Seda hoolimata asjaolust, et oleme nüüdseks olnud iseseisev riik juba pikemat aega, kui püsis sõjaeelne Eesti vabariik. Täna toetab meid sõjaeelne kogemus, aga ikka kõlavad veel arvamused, et pärineme Vene impeeriumist!
Kuidas Euroopa ja USA avalikkus hindas Esimese maailmasõja tulemusel iseseisvunud Eesti tulevikku?
Väljavaated ei olnud roosilised, sest Venemaa nõrgenemist peeti üldiselt ajutiseks taandumiseks. Tollast avalikku arvamust väikeriikide püsimise võimalustest Nõukogude Liidu naabrina ei ole kuigi põhjalikult uuritud. Euroopa mõjukamate riikide (Suurbritannia ja Prantsusmaa) poliitikud ei uskunud Balti riikide kestvusse, aga vältisid selle suhtumise kirjapanemist ametlikesse dokumentidesse. USA oli praktilisem ja niimoodi isegi ausam.
USA de jure tunnustus Eestile, Lätile ja Leedule sada aastat tagasi eristus teiste riikide vastavatest varasematest avaldustest. USA ei tunnustanud tegelikult uusi riike. Tunnustus anti valitsustele. Veelgi enam. Washingtoni ametlikus deklaratsioonis 28. juulist 1922 meenutati ühemõtteliselt, et Balti riikide valitsuste tunnustamine ei tähenda taganemist Venemaa territoriaalse terviklikkuse ja tema suveräänsuse tunnustamise printsiibist, mida USA oli järginud juba viimased viis aastat.
/nginx/o/2022/06/20/14643383t1ha944.jpg)
Eestis meenutatakse järjekindlalt seda nn anneksiooni mittetunnustamise poliitikat, mida USA viljeles alates 1940. aastast. Siinjuures tuleks meenutada, et tegemist ei olnud mingi erakordse sammuga. USA on varemgi analoogilist suhtumist au sees hoidnud.
Nimelt ei tunnustanud Washington kuni 1933. aastani Nõukogude võimu ja Ameerikas tegutsesid jätkuvalt nii Venemaa saatkond, peakonsulaat kui ka konsulaadid. Eesti valitsuse de jure tunnustamisel sai otsustavaks senise Venemaa suursaadiku Boris Bakhmeteffi loobumine oma staatusest 14. juunil 1922, aga see ei tähendanud veel Vene esinduste sulgemist Ameerikas.
Kindlasti ei kadunud arvamus, et lähemas või kaugemas tulevikus liitub Eesti ise või ta liidetakse jõuga taas Venemaaga, mida senine Venemaa diplomaatiline esindus USAs taotles.
Juriidiliselt on keeruline panna paika hetke, mil USA tegelikult Eesti riiki tunnustas. Selleks võiks sobida esimese täievolilise saadiku Frederick W. B. Colemani ametisse nimetamine septembris 1922. Tema asus saadikuks Eesti vabariigis ja mitte pelgalt esindajaks valitsuse juurde.
/nginx/o/2022/06/20/14643384t1h2bc0.jpg)
Kindlasti võeti ka Ants Piip 1923. aasta viimasel päeval Washingtonis vastu kui Eesti vabariigi esindaja. Tema sõlmis mitu lepingut samuti riigi nimel.
Ameerika tinglik tunnustus jäi sellest hoolimata kõlama ning venelastele sellisena meelde. Tingliku tunnustamise vormelit üritas näiteks 1940. aasta suvel ära kasutada tollane Nõukogude Liidu suursaadik Washingtonis Konstantin Umanski, et saada USA õnnistus Balti riikide annekteerimisele.
Saatkonnahoone Pikal tänaval
Tartu rahuleping ei tähendanud täievoliliste saadikute vahetamist Eesti ja Venemaa vahel. Saatkonnad pidid tegutsema hakkama, kui lääneriigid Eestit de jure tunnustavad. Seepärast oli Eestil põhjust 1921. aasta jaanuari lõpus suurejoonelisi pidustusi korraldada. Endiste Entente’i riikide esindajad andsid oma de jure tunnustuse ja seepeale saabus Tallinna Vene ametlik saatkond eesotsas Maksim Litvinoviga.
Kuna sel ajal hakkas senine Ameerika Punane Rist ja abiandmise (American Relief) esindus oma aktiivsemat perioodi Eestis lõpetama, anti nende käsutuses olnud ruumid Pikal tänaval osaliselt Nõukogude saatkonnale. 19. juunil 1922 teatasid venelased siinsele USA konsulile Charles H. Albrechtile, et nad pakuvad ameeriklastele alla omahinna müügiks ligi aasta saatkonna käsutuses olnud hoonet Tallinnas Pikk tänav 19.
Pakkumist põhjendati asjaoluga, et enamlased tahtsid oma suurt esindust koondada. Nad plaanisid kaubandustegevust Tallinna kaudu lõpetada ja soovisid edaspidi kaubalaevu otse Petrogradi suunata. Niimoodi loodeti Eesti raudtee ning sadamad ja laod transiidituludest ilma jätta.
Ameeriklastele tegelikke tagasitõmbumise põhjuseid välja ei öeldud. Neid oli mitmeid, kõige päevakajalisemaks ilmselt kättemaks Viktor Kingissepa hukkamise eest 1922. aasta mais. Tehing jäi pooleli, sest ameeriklased seda tõsiselt ei võtnudki. Saatkond jäi Venemaa käsutusse ja Eesti andis selle pärast 1991. aastat taas Venemaale.
/nginx/o/2022/06/20/14643421t1h18a7.jpg)
Välisminister Ants Piibu jõupingutused
Ameerika de jure tunnustuse tähtpäevaga seostub veel üks eelarvamus ja isegi ülekohus. Nimelt kinnitatakse mõnikord, et Eesti arvukaid katseid nimetada aastatel 1918–1922 Ameerikasse ametlikke esindajaid tuleb pidada proto-, kvaasi- või paradiplomaatiaks.
Niisugused sõnad oleksid asjakohased, kui Eesti ei oleks suutnud, osanud või isegi tahtnud oma ametlikke esindajaid Ameerikasse saata. Vastasel juhul on tegemist ülekohtuga. Eesti tegelikult püüdis kõigest väest ja on lihtne leida vähemalt tosin inimest, kellest üritati Ameerikas teha kas konsulit või vähemalt esindajat. Sealjuures ei jäänud puudu oskustest ega suutlikkusest.
/nginx/o/2022/06/20/14643386t1ha270.jpg)
Huvitaval kombel avas saadikute otsimise palaviku Ameerika eestlaste seas just nimelt Ants Piip. Ta saatis septembris 1918 Londonist kirja Ameerikas elavatele eestlastele ettepanekuga leida endi seast sobiv esindaja USAs.
Piip avaldas tollal arvamust, et senised vastuolud rahvuslaste ja punaste eestlaste vahel on kadumas ja kõik huvigrupid asuvad toetama Eesti iseseisvust. Ta leidis, et isegi Hans Pöögelman ja Kingissepp nõustuvad sellega Saksamaa mõju vähendamise nimel.
Piibu kiri ajendas Ameerikas elavaid eestlasi koonduma ja seal asutati Ameerika eestlaste ühendus (League). Järgneva pooleteist aasta jooksul üritas enamik loodud ühenduse juhatuse liikmetest saada Eesti esindajaks. Järgnevalt rajati Ameerikas vähemalt kolm firmat, mis soovisid enda kätte koondada kogu kaubavahetuse Eesti ja Ameerika vahel (Baltic-American Company, Russian-American Company ja Asian-American Company).
Neid asutasid nii eestlased, ameeriklased kui ka muud päritolu tegelased. Võib koguni väita, et aastatel 1918–1922 võistlesid Ameerika tunnustamise nimel omavahel nii eestlased kui ka enamlased. Eriti avaldus see eestlaste seas Ameerikas, kus pinged rahvuslaste ja punaste eestlaste vahel alles süvenesid ja kõik osapooled lootsid saavutada monopoolset seisundit Eesti-USA suhete suunamisel.
Suhtumine Soomesse, Poolasse ja Armeeniasse
Wilsoni vastuseis Balti riikide tunnustusele avaldati kõige selgemalt 10. augustil 1920. See väljendus tema välisministri Bainbridge Colby nime all ilmunud noodis. Selles loobuti koguni enesemääramise loosungist ja kinnitati, et USA tunnustab vaid nende riikide eraldumist Venemaast, mis kunagi liideti jõudu kasutades. Noodis teatati, et USA on valmis toetama Soome, Poola ja Armeenia iseseisvust.
/nginx/o/2022/06/20/14643388t1hf1ef.jpg)
Armeenia staatus oli kummaline. Wilson oli vaid mõni kuu varem tunnustanud Armeeniat de facto ja ei jõudnud täieliku tunnustuseni, enne kui Armeenia liideti Venemaaga. Sellestki tunnustusest jäid USAsse veel ligi kümneks aastaks tegutsema Armeenia saatkond ja konsulaadid. Kui Entente’i riigid jaanuaris 1921 Eestit ja Lätit tunnustasid, avaldas USA ametlikult protesti Venemaa nõrkushetke kuritarvitamise pärast.
Tuleb siiski nentida, et Tallinnas tegutsenud ameeriklased toetasid Eesti tunnustamist, vähemalt de facto. Nad olid selleks lausa sunnitud, sest vajasid mitmel korral eestlaste abi. Näiteks selleks, et saada infot Venemaale jäänud USA kodanike saatuse kohta.
Kui lõpuks de jure tunnustuseni jõuti, oli Eesti välisministriks Ants Piip. Paraku pole kindel, et talle tulemus meeldis. On päris selge, et rahvusvahelise õiguse asjatundja mõistis USA tunnustuse tinglikkust ja polnud sellise lahendusega rahul.
1940. aastaks olid USA ja Venemaa vaated Eesti tunnustamise küsimuses kardinaalselt vahetunud. Nüüd ei hakanud Washington õnneks enam tingima.