N, 8.12.2022

TOOMAS ALATALU ⟩ Venemaa tipust lahkus Baltikumist pärit Eduardovitš

Toomas Alatalu
, politoloog
Venemaa tipust lahkus Baltikumist pärit Eduardovitš
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Gennadi Burbulis.
Gennadi Burbulis. Foto: Jaanus Piirsalu
  • Mittevenelasel on raske pääseda Venemaa etteotsa
  • Gennadi Burbulis oli üks NSVLi lagunemise peaarhitekte
  • Anton Vaino on Kremlis end sisse seadnud

Kahe Eduardovitši - Gennadi Burbulise ja Anton Vaino - saatusest kirjutab väliskommentaator Toomas Alatalu.

Venelastel on teatavasti kombeks eesnimele alati lisada ka isanimi, milliste – kui on tegu oma kultuuriruumis harjumatute nimedega – väljaütlemine on numbriks isegi Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Ta teeb aga seda visalt ja väärikalt, mida kinnitas nimekuju Kassõm-Zomart Kemelevitš korduv kasutus Putini ja Kasahstani presidendi Tokajevi 2,5 tundi kestnud dialoogis Peterburi majandusfoorumil reedel (17. juunil).

Eile tuli teade Gennadi Eduardovitš Burbulise (1945-2022) surmast, kes leedulasena on seni olnud kõige tipum mittevenelasest mees Venemaa Föderatsiooni juhtkonnas. Ta oli ka üks kuuest NSVLi laialisaatjast – Belovezje lepingul (detsember 1991) on mitte ainult Venemaa, Valgevene ja Ukraina presidentide Boriss Jeltsini, Leonid Kravtšuki ja Stanislav Šuskevitši, vaid ka peaministrite, st Burbulise, Vjatšeslav Kebitši ja Vitold Fokini allkirjad.

Tegelikult on lepingu lõpus tiitliteta allkirjad - iga riigi poolt kaks. Pealegi polnud Venemaal tollal üldse peaministri ametiposti – seda täitis riigisekretäri ja esimese asepeaministri (ühis) amet ja see koht kuulus november 1991 – mai 1992 Gennadi Burbulisele. Igal juhul tähtsuselt teine ametikoht riigis ja samas võinuks Gennadi Eduardovitš olla hoopiski Venemaa esimene asepresident. Paraku oli tal leedu nimi.

Siinkohal olgu esmalt mainitud, et Venemaa esimene valimisseadus üritas kehtestada USAs kehtivat süsteemi – valitakse koos kandideerivad president ja asepresident. Selge favoriit – juba Ülemnõukogu esimeheks valitud Jeltsin oli aga asepresidendi kandidaadiks pakutud Burbulise tõrjunud väitega, et see «perekonnanimi tekitab venelastes kahtlusi». Aasta oli 1991. Jeltsini partneriks ja asepresidendiks valituks sai hoopis kindral Aleksandr Rutskoi ja kui meenutada, et konkureerivaks paariks oli kommunistide ekspeaminister Nikolai Rõžkov ja kindral Boriss Gromov, siis oli mehe nr 2 valimisel määrav ikkagi armee esindatus.

Jeltsini argumendist on ka Burbulis ise kirjutanud, tõdedes, et venelannast ema oli talle varakult soovitanud oma perekonnanime võtmist. Burbulise vanaisa sattus aga evakueerituna Uuralidesse veel 1915. aastal ehk Esimese maailmasõja päevil, kui peale tunginud Saksa väed hõivasid Leedumaa.

Burbulis õppis ja õpetas filosoofiat Uurali ülikoolis Sverdlovskis (täna Jekaterinburg) ja paistis silma perestroika esimestest avalikest üritustest peale. NSVL Rahvasaadikute kongressi valimine 1989. aastal tõi ta Jeltsini lähikonda ja tegi temast ka Belovezje lepingu ühe peaautori. Just Burbulise mõttega seostatakse kuulsat fraasi lepingu alguses – «NSVL lakkab olemast kui «rahvusvahelise õiguse subjekt ja geopoliitiline reaalsus.» Kui selle fraasi alguse osa mõistmine mõjutas Venemaa Föderatsiooni kui NSVLi õigusjärglase vormistamist ÜROs (siiani vaidluste teema!), siis viimast sõnapaari peetakse Putini geopoliitiliste konstruktsioonide ämmaemandaks.

Burbulis oli aastail 1994-2000 Riigiduuma ja 2001-2007 Föderatsiooninõukogu liige, viimasel ajal tuli teateid tema esinemistest mitmesugustel teaduskonverentsidel, milledest Bakuus toimunu jäi mehele viimaseks.

Jeltsini argumendist on ka Burbulis ise kirjutanud, tõdedes, et venelannast ema oli talle varakult soovitanud oma perekonnanime võtmist.

Nagu teada, on tänagi Kremlis oma Eduardovitš, täpsemalt Anton Eduardovitš Vaino, kelle vanaisa oli Eestimaa Kommunistliku partei juht aastail 1978-1988. Karl Vaino sündis Siberis, kuhu ta bolševikust isa oli Eestimaalt läinud veel 1918. aastal.

Burbulise käekäiku silmas pidades saab öelda, et 1972. aastal Tallinnas sündinud Anton Vaino (tema isa Eduard Vaino oli pikka aega Avtovazi välissuhete juht) tegi karjääri Moskvas igal juhul n-ö võõrastesse parema suhtumise päevil. MGIMO lõpetamise, diplomaadina Jaapanis ja ametnikuna Venemaa Välisministeeriumis töötamise järel võeti Anton Eduardovitš 2002. aastal tööle Venemaa presidendi administratsiooni.

Täna öeldes – juba siis! 2007. aastal läks Vaino sealt tööle peaminister Dmitri Medvedevi ehk siis Venemaa valitsuse aparaati, kuhu aasta hiljem kolis üle ka Putin ise ja kui too neli aastat hiljem Kremli tagasi läks, läks kaasa ka Anton Eduardovitš.

 

ENSV juhtoina Karl Vaino pojapoeg Anton Putiniga nõu pidamas

Siiinkohal tasub meenutada, et Putini enda kohta on väidetud tema soome-ugri päritolu ja küllap ta veel Peterburi linnaaparaadis töötades pani tähele soome-ugrilaste suhtumist töösse. Putin on ju ka pressikonverentsil öelnud «tere-tere» ja 2020. aastal Komi Vabariigi peaks nimetatud Venemaa eestlane Vladimir Uiba tervitas teda komi keeles – mida kogu Venemaa kuulis, - sest Putin oli üliõpilasena ehitusmalevas Komis!

Pärast sääraste detailide meenutamist mainigem, et 2012. aastal sai Anton Vainost presidendi administratsiooni asejuht ja augustis 2016 – pärast mõjuvõimsa Sergei Ivanovi tagasiastumist - selle juht. Nii Vaino kui ka Ivanov kuuluvad alaliste liikmetena Julgeolekunõukogusse, kus sünnib suurem osa Venemaa poliitika otsuseid. Neist Ukraina suunalised tõid (NB!) alles veebruaris 2022 (ka see näitab mehe positsiooni Venemaa tipus!) kaasa Anton Eduardovitš Vaino arvamise Euroopa Liidu jt institutsioonide sanktsioonide all olevate isikute nimekirja.

Märksõnad
Tagasi üles