JUHTKIRI ⟩ Eesti perepoliitika vajab suhtumise muutust

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Emaduslõiv ei arvesta kõigi elus oluliste teguritega
• Kolme ja enama lapsega perede panus ühiskonnas on suur
• Emaduslõivu tasuvad ennekõike lapsed

Muistne regilaulik küsis kunagi: «Millal maksan memme vaeva?» Tänapäeva Eestis vaieldakse selle üle, kes peaks memme vaeva maksma, kui palju seda tuleks maksta ja kust selleks raha võtta. Arutelu pole üksnes majanduslik, vaid kajastab ka sügavamat maailmavaatelist vastandust.

Tänases lehes on ülevaade emaduslõivu problemaatikast. Emaduslõiv on raha, mille kaotavad palgas emad võrreldes naistega, kellel lapsi ei ole. Emaduslõiv eksisteerib niihästi Eestis kui ka teistes ühiskondades ega sõltu sellest, kui hea on peretoetuste süsteem või kui soodsad pere kõrvalt töötamise tingimused.

Emaduslõiv mõõdab üksnes naiste sissetulekuid, kuid ei võta arvesse teisi tegureid. See näitaja ei küsi, mida emad võidavad võrreldes naistega, kes kunagi lapsi ei saa. Juba selline ühekülgsus küsimusepüstituses näitab, justkui oleks karjäär ja sissetulek ainus või peamine heaolu allikas.

Paraku ei iseloomusta selline hoiak mitte üksnes sotsiolooge, kes neid asju uurivad, vaid kajastab ka palju laiemalt väärtussüsteemi, milles perekond, iseäranis lasterikas perekond, on midagi aegunut ja inimese eneseteostust ahistavat. Miks muidu oleks nii palju vaenulikkust ka praeguse peretoetuste seaduseelnõu vastu.

Üldiselt ei ole ju kellelgi midagi peretoetuste suurendamise vastu, need ongi püsinud muutumatuna alates 2017. aastast, ent inflatsioon on viimasel ajal jõudsalt kasvanud. Paljudele ei mahu aga hinge, et toetused suurenevad rohkem kolme ja enama lapsega peredele.

Kriitikute hinnangul on ebaõiglane, et lasterikka pere puhul oleks tõus nii suur, et sellel oleks ka reaalne mõju elukvaliteedile, samas kui ühe ja kahe lapsega peredele tähendaks toetuse kasv vaid mõningast kergendust. Rõhutatakse, et kolme ja enama lapsega peresid on kõigist lastega peredest vaid 15 protsenti, seega tähendaks see väikese osa perede ebaproportsionaalselt suurt toetamist teiste maksumaksjate arvelt. 

Üle poole Eesti maksumaksjaist on pärit kolme ja enama lapsega perest, mis iseenesest moodustavad üsna väikese osa perekondadest. Lasterikkust tuleb toetada.

Selline vaatenurk ei võta arvesse, et 57 protsenti kõikidest Eesti inimestest on pärit kolme või enama lapsega perest, 21 protsenti ühe ja 22 protsenti kahe lapsega perest. Ka praaegustest lastest kasvab pool üles kolme või enama lapsega peres. Ja paljud ühe ja kahe lapsega pered pole veel kolmanda lapseni lihtsalt jõudnud.

Seega, kui vaadata lastetoetuse eelnõu laste seisukohalt ja kui selle üle võiksid hääletamisel otsustada üksnes lapsed, siis oleks väga suur tõenäosus, et nende enamus eelistaks just suurt peretoetust lasterikkale perele.

Siin on ka vastus regilauliku küsimusele memme vaeva tasumise kohta. Üle poole Eesti maksumaksjaist on nüüd ja ka tulevikus pärit kolme ja enama lapsega perest, mis iseenesest moodustavad üsna väikese osa perekondadest. Seetõttu on ka riiklikult mõistlik toetada tõhusalt just lasterikkaid peresid. Just seal sirguvad maksumaksjad, kes ei aita tasuda mitte üksnes oma memme ja taadi vaeva, vaid maksude kaudu ka nende pensioni, keda elusaatus jättis lastetuks.

Inimene ei ela üksnes karjäärist ja vabaneda tuleks hoiakutest, justkui oleks lasterikas pere midagi aegunut. Emaduslõivu tasuvad ju lapsed.