Laupäevases Kuku raadio saates «Keskpäevatund» arutlesid Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg nii koalitsioonikõneluste kui ka näiteks pealinna punamonumentide teisaldamise üle.
Neljapäeval hääletas Tallinna linnavolikogu Eesti 200, EKRE, Isamaa ja Reformierakonna algatatud eelnõu üle, millega kaardistataks pealinna punamonumendid ja teisaldataks need seejärel näiteks muuseumisse. Keskerakond oli vastu, nende võimupartneritest sotsiaaldemokraadid jäid erapooletuks.
«Mis hääletusel toimus, on see, et sotsid loobusid. Nad ei hääletanud, kuigi nendega koos võinuks selle eelnõu vastu võtta,» nentis Strandberg. «Meenutame vabadussõja aega, kui Eestis oli valdavalt sotsialistide valitsus. Ega Konstantin Päts ei sõdinud, vaid valitsus pidas sõda. Ja edukalt,» tuletas ta meelde. Tänasel hetkel on see sotsiaaldemokraatia, mis oli Eesti Vabariigi algusaegadel tema hinnangul aga transformeerunud täiesti kummaliseks koostöömudeliks, kus kõik inimesed on ikka viksid ja viisakad, kuid kardinaalsete otsuste oludes ummikus.
«Sotsidest võib saada uue valitsuskoalitsiooni kirstunael, kuna nende kokkulepped ja muud asjad on siiski veidrad,» arvas Strandberg.
Hõbemägi lisas, et Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas on tegu klassikalise puudli-probleemiga. «Sotsid, kes ei ole saanud võimul pikalt olla ning on juhte vahetanud, kes pole millegi erilisega hakkama saanud, teevad näo, et nad tegelevad nii linnaruumi,- kui ka näiteks jalgratturite küsimusega. See illusioon puruneb halastamatul hetkel, kui su peremees ütleb, et kuule, mulle need tüübid ei meeldi, mine nüüd välja ja haugu,» kirjeldas Hõbemägi, lisades, et siis tekib nende jaoks ka kohutav probleem.
Ruussaar meenutas, et leedukad lahendasid punamonumentide küsimuse osaliselt aastaid tagasi andekalt ära, rajades Gruto pargi. «Gruto park on paras soo: mööda laudteed kõndides vasakule vaadates on Lenin, paremale vaadates Stalin. Nad kõik on põlvist saati vees. Gruto park on imeline nõukogude monumentide koht, kus nad on soos. Iseenesest sümboolne akt.
