AK FOOKUS ⟩ Oma raha tähendas vabadust ja ühendas rahvast

Viimased ostud rublade eest – 19. juuni 1992 – järjekord Tallinnas Liivalaia ja Kentmanni tänava nurgal asunud leivapoe ees. Foto: Tiit Veermäe/Rahvusarhiiv

Eesti oma rahast hakati vaikselt rääkima juba 1987. aastal, Eestit väisanud Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov heitis meile ette, et saame Nõukogude Liidust rohkem, kui vastu anname. Mõistsime, et see on üks järjekordne Moskva bluff, kuid eestlaste eneseuhkust riivas see ometi ning majandusteadlased hakkasid otsima teid Eesti majanduslikuks iseseisvumiseks.

Oli selge, et Moskva kontrollitud rublatsoonis ja käsumajanduse tingimustes võisid eestlased jäädagi Vanapagana kombel impeeriumi Kaval-Antsudele võlgu. Alanud perestroika võimaldas juba mõningal määral avalikke diskussioone ning nii võiski 26. septembril ajalehes Edasi (seda nime kandis Postimees nõukogude ajal) ilmuda ettepanek «ENSV majanduslikust iseseisvusest», kus mainiti juba ka oma raha võimalust. Samal aastal ärkas ühiskond ka poliitilisele elule, fosforiidikaevandustevastased väljaastumised kulmineerusid, vabadusvõitlejad korraldasid Hirvepargis miitingu ning aasta lõpus asutati Muinsuskaitse Selts. Vabaduse lõhna oli juba tunda, kuid oma raha peale mõtlesid vähesed, sest selleni jõudmiseks tuli veel väga palju ära teha.

Ettevalmistused oma raha loomiseks