:format(webp)/nginx/o/2016/02/16/5052623t1h864e.jpg)
/nginx/o/2022/06/17/14635695t1h5d38.jpg)
- 1992. aasta suvi oli viimane aeg end Nõukogude rubla küljest lahti rakendamiseks.
- Rublatsooni jäädes oleks turumajanduslikud reformid olnud tugevalt raskendatud.
- Eesti võttis kasutusele range valuutakomitee süsteemi.
Esimesed sõnad, mis Eesti Panga president Siim Kallas mulle rahareformi päeval ütles, kõlasid umbes nii: «Näe, tegimegi jaanipäevaks rahareformi ära.»
Meie jaoks ei olnud see ainult konstateering, vaid palju enamat. Asi oli nimelt selles, et alates veebruarist 1992 olin pidanud avalikkusele kõikvõimalikes kanalites pidevalt selgitama, miks meil kõik majanduses nii halvasti läheb, ning seejuures olin alati kinnitanud, et niipea, kui me rahareformi ära teeme, hakkab kõik kiiresti paremaks minema; et saame siis kogu oma elu ja eriti majanduse hoopis teisiti käima panna, kuid et jaanipäevani peame ilma oma rahata hakkama saama ja saamegi hakkama.
Muuseas, minu jutt vajadusest jaanipäevani vastu pidada ei toetunud tegevusplaani teadmisele, vaid oli puhtal kujul tunnetuslik. Ma ei kuulunud ju rahareformi tegijate hulka.
Aga hakkama me saime, kuigi mitte eriti muretult. Praeguse kaubakülluse, pangakaartide ja mobiilimaksete ajastul on raske ette kujutada, veel vähem tajuda probleeme, millega me kõik – inimesed, ettevõtjad ja institutsioonid – siis kokku puutusime. Üks asi on teada, et kaupluseletid olid toona tühjad, kuid hoopis teine asi oli ise sellises olukorras ennast ja oma peret ära toita, samuti muu eluks vajalik ära korraldada. Ettevõtluse riske, mis sarnanesid muinasjuttude eluvee otsijate omadega, ma siinkohal pigem kirjeldama ei hakka.
Olukorra keerukusest ja määramatusest räägib kõige ilmekamalt vast tõsiasi, et vajadust rublatsoonist väljuda ei tajunud me sugugi üksi. Loomulikult oli selles tugev poliitiline iseseisvumise soov, kuid vähemalt sama tugev oli ka majanduslik vajadus: rublatsooni jäädes oleks turumajanduslikud reformid olnud kui mitte täiesti võimatud, siis vähemalt tugevalt raskendatud.
Läti ja Leedu ajutised maksevahendid
Seepärast ei olnud midagi üllatavat, et lätlased kiirustasid rublast lahti rakendamisega veel enam ja uus Läti rubla (Latvijas rublis) sündis enne uut Eesti krooni – 4. mail 1992. aastal – ja oli kasutusel 18. oktoobrini 1993.
Kui siin miski kedagi üllatada võis, oli see tõsiasi, et lätlased olid meist kiiremad, kuigi valisid vähem radikaalse tee.
Siinkohal oleks kasulik meenutada ka seda, et kui Eestis olid pärast Vabadussõda kuni Eesti marga kasutuselevõtuni kasutusel igasugused siin varem käibel olnud rahatähed ja mingisuguse ajutise maksevahendi kasutuselevõttu õigeks ei peetud, siis lätlased kasutasid ka saja aasta eest enne Läti latile üleminekut aastatel 1919–1922 vaheraha: Läti rubla number ühte.
Mõne aja möödudes sundis Eesti positiivne kogemus The Economisti tunnistama, et võib-olla ongi jäik valuutakomitee süsteem väikestele arenevatele majandustele parim rahasüsteem.
Kuivõrd leedukad olid meist mõnevõrra erinevas majanduspoliitilises olukorras, võtsid nad – õigemini olid sunnitud võtma – riigisiseseks kasutamiseks kasutusele talonased juba 1991. aasta 5. augustil. Tõsi, stabiilsust see hädalahendus leedukate õuele ei toonud ja 1992. aasta mais tuli neil uus talonas kasutusele võtta ja seda asendas Leedu litt alles 1993. aasta 25. juunil.
Tegelikult ei olnud sel ajal kiiruse või radikaalsuse kasuks otsustamine üldsegi lihtne. Seda nii majanduslikus kui ka sise- ja välispoliitilises kontekstis. Nii näiteks võis ajutisi maksevahendeid trükkida kus tahes, aga tõelist raha liiduvabariikidele ühegi riigi trükikojad trükkima ei hakanud.
Ja kuivõrd meie otsustasime rahasüsteemi reformimisel täie panga kasuks, tuli välja nii, et kuigi just meie olime tõstatanud oma rahale ülemineku nõude juba 1988. aastal Eesti, Läti ja Leedu majandusdelegatsioonide nõupidamisel Riias sellisel viisil, et see ka rahvusvahelises meedias kui murrangulise tähendusega sündmus äramärkimist leidis (sealhulgas Financial Timesis, kui mälu mind ei peta), jäime rublasid kauem kasutama kui meie naabrid.
Suures hädas tekkis kohalike rahade idee
See ei olnud kahel põhjusel sugugi kerge. See, et käibivad rublad polnud rahvusvaheliselt kasutatavad ja nad meie hinnasüsteemi järkjärgulise liberaliseerimise tagajärjel eriti kiiresti väärtust kaotasid, oli ju asja üks, nn strateegiline pool. Igapäevane peavalu rubladega algas aga sellest, et neid väärtust kaotavaid, vähekõlblikke sedeleid ei jätkunud ega saanudki hüperinflatsiooni tingimustes jätkuda isegi palkade maksmiseks, mis tegi inimeste elu kohati nii keeruliseks, et see paljude kannatuse proovile pani. Poodi polnud ju mõtet minna, kui sul polnud mingit rahatähte rahakotis. Tartu või Otepää oma raha kasutuselevõtu mõtted ei sündinud ju tühja koha peale, vaid ikka lahendamist ootavatest probleemidest.
/nginx/o/2022/06/17/14635698t1h1819.jpg)
Nüüd on isegi tagantjärele raske, kui mitte võimatu tõestada, kelle või milline lähenemine oli õigem või parem. Sõltuvalt sellest, kas lähtuda majanduslikest või sotsiaalsetest kriteeriumidest, on vastus erinev.
Ka võrdlus naabermaadega ei ole veenev, sest vaatamata sellele, et Balti riike peeti üldiselt vägagi sarnaseks, olid paljud lähtetingimused mistahes reformide tegemiseks meil vägagi erinevad. Näiteks sel ajal, kui Eestis toimus suhteliselt rahumeelne lahutus Venemaast, oli Leedu kokkupõrge Moskvaga nii tuline, et seal voolas veri, oli blokaad, meil aga jätkus aega teoretiseerimiseks, teisel arvamusel olnute seisukohtade või kavade kritiseerimiseks ja ka tõelise rahareformi ettevalmistamiseks.
Lääs soovitas jääda rublade juurde
Kuid nii või teisiti oli 1992. aasta suvi ilmselt siiski viimane aeg end Nõukogude rubla ja kõigi tema puuduste küljest lahti rakendamiseks. Meie ise saime sellest vajadusest väga hästi aru, olime seda tajunud kogu aeg, aga kui halvasti sellest saadi aru läänes, seda tundis kõige paremini omal nahal vast Siim Kallas, kes vastas kõikidele IMFi soovitustele lükata rahareformi tegemine edasi ja jääda rublatsooni, pidevalt iga kord ühe ja sama lausega: «Me ei lükka oma rahareformi edasi.»
Tahes-tahtmata tuleb siinkohas meelde Briti peaministri Winston Churchilli öeldu: «Ainult vähesed mõistavad oma maa poliitikat, kuid teise maa poliitikat ei suuda mõista keegi.» Ja ma arvan, et meil tuleks sellele elutargale mõttele sagedamini tähelepanu pöörata, kui meil kombeks on.
Minule on aga IMFi ettevaatlikkus meie rahareformi suhtes kogu aeg täiesti arusaamatu olnud. Ajaloost on ju teada, et üheks majanduse, turu arengu ja toimimise kõige tähtsamaks eelduseks on selgete ja stabiilsete mõõtühikute süsteemi olemasolu. Minu silmis polnud meie majanduse suurimaks puuduseks mitte see, kellele ettevõtted kuulusid, vaid hoopis see, et meil polnud kindla pikkusega tollipulka, millega oma majanduslikku tegevust ja selle otstarbekust mõõta oleks saanud.
Tõsi, bartertehingud lahendasid sel ajal osa ettevõtete probleemist ning ega ka nendest, kes selle aja segasest veest kalu edukalt püüda oskasid, puudust olnud. Aga kuidas ikkagi langetada pikaajaliseks arenguks vajalikke otsuseid, kui kõik majandusse puutuvad ja rahas väljendatavad andmed pole usaldusväärsed või muutuvad lühikese aja möödudes vältimatult lihtsalt valeks, kui arvude udu iga päevaga järjest paksemaks muutub.
Seepärast on raske ette kujutada, kuidas elu Eestimaal oleks sujunud, kui me rahareformi nende kümne kuu jooksul poleks ära teinud. Igatahes eesmineja rollist ja eelistest poleks me siis küll unistada saanud. Edasi liikumiseks oli vaja raha, mille väärtus iga päev liiga palju ei muutuks, ja meile oli täiesti selge, et see raha sai olla ainult meie enda raha. Vene raha väärtust ei saanud me ju mingilgi määral stabiliseerida.
Lõppkokkuvõttes läks aga nii, et meie rahareform omandas palju laiema tähenduse, kui me siin Eestis vahetult tajusime. See ei olnud üksnes esimene endise liiduvabariigi edukas rahareform, vaid ka uuendus, õigemini küll mõnikümmend aastat tagasi kõrvaleheidetu taaskasutus panganduses. Nimelt võttis Eesti kasutusele range valuutakomitee süsteemi, mis varem oli leidnud kasutamist peamiselt suurriikide kolooniates, kuid hiljem heideti kõrvale kui iseseisvate riikide jaoks liiga jäik. Asi oli selles, et sel ajal valitsenud põhimõtete järgi pidi riigi raha hind kujunema turul, mitte olema fikseeritud mingi teise riigi valuuta suhtes. Oli ju meie rahareformi toimumise ajaks fikseeritud kurssidele tugineva Bretton Woodsi süsteemi purunemisest möödunud vaid kakskümmend aastat ja jäikuses tajuti ohtu.
Läks aga nii, et mõne aja möödudes sundis Eesti positiivne kogemus The Economisti tunnistama, et võib-olla ongi jäik valuutakomitee süsteem väikestele arenevatele majandustele parim rahasüsteem.
Õnnestumine sõltub muudestki meetmetest
Tagantjärele võib tunduda isegi imelik, et meil oli enne rahareformi nii palju kahtlusi, et otsiti seda ainuõiget varianti. Elu on näidanud, et rahareformi saab teha mitut moodi ja rahareformi õnnestumises oli sama tähtis või veel tähtsam see, millised olid muud meetmed, teised reformiga kaasnevad sammud. Nii näiteks jõudis Leedu Eestile SKT per capita arvestuses järele juba kümmekond aastat tagasi ja pole oma väikest edu tänaseni käest ära andnud.
Veel huvitavam on aga tõsiasi, et enam-vähem sama SKT taseme juures on Leedu kogu aeg oma rahvale kindlustanud kõrgema tarbimistaseme. Sel ajal, kui meie tarbimistase moodustab Euroopa Liidu keskmisest 79 protsenti (oleme ühes seltskonnas Rumeenia ja Kreekaga), on Leedu oma 96 protsendiga Euroopa keskmisest jõudnud Itaaliaga samale tasemele ning postsotsialistlikus maailmas ülekaalukalt kõige kõrgemale tasemele.
Kui meie tarbimistase moodustab Euroopa Liidu keskmisest 79 protsenti (oleme koos Rumeenia ja Kreekaga), on Leedu oma 96 protsendiga Euroopa keskmisest jõudnud Itaalia tasemele.
Lätil on aga läinud samavõrd halvemini kui Leedul paremini. Kuivõrd me kõik kasutame juba pikemat aega eurot, siis rahasüsteemi erinevustest meie arenguerinevuste põhjendusi eriti otsida ei maksa.
Paraku elu ei peatu ja nii nagu omal ajal oli meil võimalikult kiiresti vaja üle minna Eesti kroonile, osutus niisama otstarbekaks paarkümmend aastat hiljem ka sellest loobuda.
Õnneks tuli meil eurole üleminekul loobuda üksnes oma kaunitest rahasedelitest, millest tehnoloogia meid niikuinii ilma oleks jätnud. Vastutasuks saime aga maailma suuruselt teise valuuta võimalused ja autoriteedi.