Juhtkiri ⟩ Rohkem julgust ja sihikindlust

Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Usk iseendasse oli rahareformi läbiviijail suur
• Eesti kroon pole ainuke näide, kuidas oleme riigi ja ühiskonnana palju saavutanud

Rahareformi järel lõi Siim Kallas ühes teleklipis 25-kroonise serviti lauale, lasi sellest lahti ja ütles: «Seisab!». Eesti kroon seisiski. 30 aastat tagasi toimunud rahareform kinnitab, et suudame saavutada palju, kui ei karda teha julgeid otsuseid.

Laupäevase Postimehe lisas AK on põhjalik ülevaade selle pöördelise sammu taustast ja mõjudest. Kallas on meenutanud, et läbirääkimistel IMFiga Washingtonis tuli tal vastata küsimusele, milliseks kujuneb olukord rahareformi järel sügisel. Tema aus vastus oli: «Me ei tea.» Rahareform ei olnud siiski avantüristlik või läbi mõtlemata, kuid selle õnnestumine sõltus nii paljudest muutujatest, et seda ei olnud võimalik mingi valemiga ennustada.

Usk iseendasse oli rahareformi läbiviijail suur, vaatamata sellele, et kahtlejaid ja vastuseisjaid oli palju. Ootused oma rahale oli kõrged ka rahva seas, sest kroon ei olnud mitte üksnes raha, millest loodeti inflatsiooni pidurdajat, vaid ka rahvuslik sümbol, eestlaste iseolemise ja iseseisvuse üks alussambaid. See ei tohtinud läbi kukkuda.

Üksnes usust selleks siiski ei piisanud. Ilma majandusliku vundamendita oleks Eesti kroon olnud juba ette läbi kukkunud. Rahareformi õnnestumiseks oli vaja muuta kaupade ja teenuste hinnad turupõhiseks ja viia riigieelarve tasakaalu. Selleks tehti otsused, mis meie tänapäevaselt ettevaatliku lähenemise juures tunduvad hullumeelsed.

Esmalt lõpetati ära kõik dotatsioonid ja riiklikult reguleeritud hinnad ning lasti vabaturul kujundada hinnatase. See tõi kaasa 1000-protsendise inflatsiooni. Paljude jaoks muutis see laulva revolutsiooni ajal antud kuulsa kartulikoorte söömise lubaduse reaalsuseks. 

Eesti on saavutanud edu, kui on saavutatud üksmeel sihtide suhtes ja on olnud julgust nende poole liikuda. Seda vajame hädasti ka praeguses poliitilises peataolekus.

Selleks, et viia riigieelarve tasakaalu, tõsteti maksukoormust lühiajaliselt 20 protsenti, sealhulgas ettevõtte tulumaksu 35 protsendile ja käibemaksu kümnelt protsendilt 18-le. Astmelise tulumaksu kõrgeim aste oli 50 protsenti. Rahareform oli radikaalne samm, aga see oli samm, mida Eesti rahvas toetas ja vajas.

Eesti kroon ei ole ainuke näide sellest, kuidas oleme riigi ja ühiskonnana saavutanud sihte, mille poole püüdmise eest on rahvusvahelised eksperdid meid hoiatanud ja keelitanud meelt muutma. Samasse klassi kuulub ka Eesti keele- ja kodakondsuspoliitika, mille puhul oli väga tugev rahvusvaheline surve kakskeelsuse põlistamisele ja kodakondsuse nullvariandile. Selline areng oleks sisuliselt põlistanud vene keele ülimuslikkuse Eestis, vaatamata vormilisele võrdsusele.

Otsustusjulgus ühes uuendusmeelsusega on võimaldanud meil välja arendada ka e-riigi, mille pakutavad mugavused on siiani erakordsed teiste maadega võrreldes. Sama võib öelda ka Eesti peretoetuste süsteemi kohta, mis on üks tugevamaid maailmas, ja mille positiivne mõju perede toimetulekule kajastub ka sündimuses.

Mitte keegi ei oska kunagi vastata küsimusele, mis saab sügisel. Aga ajalugu kinnitab, et Eesti on saavutanud edu, kui on saavutatud üksmeel sihtide suhtes ja on olnud julgust nende poole liikuda. Seda vajame hädasti ka praeguses poliitilises peataolekus.