Ülo Niinemets ⟩ Toidujulgeoleku dilemma: kas oleme näljased või rasvased?

Ülo Niinemets, Eesti Teaduste Akadeemia FOTO: Maris Krünvald Foto: Maris Krünvald

Üha valjemalt kõlavad häirekellad, et toitu pole ei praegu ega tulevikus piisavalt. Lihtsustatud lähenemine ütleb, et toidupuudust põhjustavad maailma rahvastiku plahvatuslik kasv ja toidutootmiseks sobiliku maa nappus, kirjutab akadeemik Ülo Niinemets.

Põllupidamiseks kõlbliku maa vähesust on seni tasakaalustanud põllukultuuride saagikuse tõus nii teadlaste tõhusa aretustöö kui ka põllupidamise intensiivistamise tulemusel. Viimane tähendab rohkem väetisi ja taimekaitsevahendeid ning suuremaid põllumassiive. Intensiivistada põllumajandust paraku lõputult ei saa. Ökoloogiline jalajälg läheb liiga suureks.

Kas toitu on tegelikult puudu? Kogu maailma toidutoodangust visatakse ära 20–30 protsenti, arenenud riikides suisa peaaegu 40 protsenti toidust. Prügisse jõuab sama toit, mida on suure vaevaga põllul, karjamaal ja laudas kasvatatud ning suure energiakuluga koristatud, töödeldud, pakendatud ja kauplustesse veetud. Toit, mille tootmiseks on rikka elustikuga looduslikest kooslustest tehtud üheülbalised põllukultuuride väljad. Toidu äraviskamine ei ole kuskil kaugel olev, meisse mitte puutuv probleem. Meie endi koolisööklates on kasutatud nõude kõrval suured solgimahutid, mis päeva lõpuks täituvad. Toidu raiskamine normiks maast madalast?