Mati Raidma ⟩ Laiapindne kaitsetahe töötab siis, kui igaüks meist panustab

Riigikogu liige Mati Raidma Foto: Eero Vabamägi/Postimees

• Laiapindne riigikaitse kui kontseptsioon on tänaseks saanud oma elujõu
• Ka vägivallatu vastupanu on üks kaitsetahte realiseerimisvormidest
• Riigikaitse ja elanikkonnakaitse on teineteist täiendavad tugisambad

Laiapindne riigikaitse tähendab seda, et kõigil, eriti neil, kes eri põhjustel ei saa sõjalises kaitses osaleda, on enda jaoks läbi mõeldud, kuidas anda oma aktiivne panus, kirjutab Riigikogu liige Mati Raidma (Reformierakond).

Olen aastaid olnud seotud nii turvalisuse- kui ka riigikaitsemaailmaga. Ja kõik see aeg on minuga kaasas käinud üks sisemine vastuolu. Nimelt on enda arvates minus kindel kaitsetahe olemas. Selle kutsel olen liitunud Kaitseliiduga ja saanud Eesti reservohvitseriks.

Samas tean ja teadvustan, et kriisi või sõja puhkedes on mul sõjalise riigikaitsega ühinemise asemel teised ülesanded ja väljakutsed, et täita Eesti ees oma isamaalist kohustust. Kas kaitsetahte olemus on üheselt mõistetav?

Laiapindne riigikaitse kui kontseptsioon on tänaseks saanud oma elujõu, selge sisu ja Ukraina sõja taustal ka kinnituse. Lisaks riigi sõjalisele kaitsevõimele on siin oluline koht ka agressori rünnakute all oleva riigi võimel toimida ja pakkuda oma elanikkonnale tuge ning toetust. Nii säilib kodanikel usk oma riiki ja vaenlaselt võetakse võimalus rahva tahet oma kasuks murda.

Meie riigikaitse ühe nurgakivi – kaitsetahte – klassikaliseks sisuks on elanikkonna valmisolek oma riigi sõjaliseks kaitseks välja astuda ja osaleda kaitsejõudude tegevuses või seda toetada. Ka vägivallatu vastupanu on üks kaitsetahte realiseerimisvormidest. Ühiskonna kindel tahe meie väärtusi ja iseseisvust kaitsta annab riigile iseolemise sisu.

Kõik, kes relv käes võitlevad oma riigi eest, vajavad kindlustunnet, et riik püsib, et tagala on tugev ja toetab nende koju jäänud lähedasi.

Samas näeme praegu Ukrainas, millist ennastsalgavat tööd teevad rindel ja vaenlase tule all koos sõjaväega arstid, päästjad, politseinikud ja vabatahtlikud. Eelkõige selle nimel, et päästa ja aidata sõjapöörisesse sattunud haavatavamat osa ühiskonnast: naisi, lapsi, eakaid, tervisemuredega inimesi. Kohalikud omavalitsused annavad endast parima, et olla neil kriitilistel aegadel oma inimestele toeks.

Ja mitte ainult rindel. Kõik, kes relv käes võitlevad oma riigi eest, vajavad kindlustunnet, et riik püsib, et tagala on tugev ja toetab nende koju jäänud lähedasi. Seda tagavate inimeste tegevuse aluseks on samuti ennastsalgavus, kodumaaarmastus ning tahe hoida oma riiki. See pühendunud tegevus oma riigi kodanike kaitseks aga ei ole tänase klassikalise kaitsetahte realiseerimisena kirjeldatav.

Rääkides väärtushinnangutest ja ühiskonna valmisolekust oma iseseisvust kaitsta, peame kindlasti vaatama sellele laiemalt. Riigikaitse ja elanikkonnakaitse on siin teineteist täiendavad tugisambad. Riigi ja ühiskonna võimekus ja tahtekindlus on mõlemas kriitiliselt olulised.

Rasketes olukordades saadakse hakkama vaid siis, kui riik ja igaüks meist panustab. Iga ühiskonna liikme roll kriisides on oluline. Võitlustahte kõrval on ka hoolitsus oma kaaskodanike eest väärtus, mida Eesti kõrgelt hindab ja oluliseks peab.

Kõigil, eriti neil, kes eri põhjustel ei saa sõjalises kaitses osaleda, peaks olema enda jaoks läbi mõeldud, kuidas on võimalik anda oma aktiivne panus. Aidata lähedasi, naabreid, oma kogukonna liikmeid, riiki. Kuidas saada hakkama, kui tavaline elukeskkond katkeb.

Neid rolle tuleb enesele teadvustada ja siis, kui on rahulikud ajad, nende kandmiseks valmistuda. Riik ja kodanikuühiskond peavad olema siin toeks ning heaks nõuandjaks.