N, 8.12.2022

Nädala nägu ⟩ President Macron ei pigista Moskva ees silma kinni

Rauno Matvejev
, toimetaja
President Macron ei pigista Moskva ees silma kinni
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Emmanuel Macron. FOTO: Johan Elm
Emmanuel Macron. FOTO: Johan Elm Foto: Johan Elm
  • Macroni sõnul peab Ukraina sõja võitma ning rahu saab sõlmida vaid Kiievi tingimustel
  • Prantsusmaa sõjaline abi Ukrainale on märkimisväärne, kuid Pariis varjab detaile
  • Pole selge, kas Macron on loobunud unelmast Venemaa kaasamisest Euroopa julgeolekusse

Prantsusmaa president Emmanuel Macron on praegu kõige mõjuvõimsam poliitik kogu Euroopa Liidus. Ukraina sõja valguses seisab EL silmitsi oma ajaloo suurima kriisiga ning pilgud ongi pöördunud just Macronile: kas Prantsuse president suudab astuda vastu Vene imperialismile Vladimir Putini isikus?

Macroni üleeilne visiit Ukrainasse koos Saksa kantsleri Olaf Scholzi ja Itaalia peaministri Mario Draghiga oli tugev toetuseavaldus Ukrainale, mida Kiiev oli pikalt oodanud. Liidrid kinnitasid, et toetavad Ukrainale kohe ELi kandidaatriigi staatuse andmist ja Macron koos Scholziga lubas ka suurendada relvatarneid Ukrainasse.

«Ukraina peab selle sõja võitma,» sõnas Macron ühisel pressikonverentsil Zelenskõiga, lisades, et Euroopa seisab Ukraina kõrval seni, kuni võit on saavutatud, kiites samuti ukrainlaste kangelaslikkust Vene sissetungi tagasilöömisel.

Macron kinnitas Kiievile ning andis selgelt mõista Moskvale, et lääneriikidel pole mitte mingisugust kavatsust Ukrainale rahu peale sundida, vaid see saab tulla ainult ukrainlaste endi initsiatiivil.

Sellega kinnitas Macron Kiievile ning andis selgelt mõista Moskvale, et lääneriikidel pole mitte mingisugust kavatsust Ukrainale rahu peale sundida, vaid see saab tulla ainult ukrainlaste endi initsiatiivil. Tehku ukrainlased mis valikud tahes – Euroopa seisab temaga.

Macroni seisukoht on tegelikult olnud alati sama, kuid kehv kommunikatsioon ning soov olla tulevikus potentsiaalne rahusobitaja Kiievi ja Moskva vahel on toonud Macronile sageli kriitikat, millest osa on õigustatud ja osa mitte. Lepitajaks olemise soov on olnud aluseks ka kummalistele väidetele Venemaa häbistamise kohta pärast sõjategevuse lõppu, mis on talle toonud õigustatud kriitikat.

Kui vaadata aga konkreetseid tegusid, siis Macroni juhtimisel on Prantsusmaa olnud Ukraina üks tugevamaid sõjalisi toetajaid, ja seda ammu enne 24. veebruaril alanud sõda. Kuna Pariis on teinud põhimõttelise otsuse sõjalist abi suuresti saladuses hoida ning avalikustab vaid väikese osa, pole ka üllatav, miks prantslaste panust Ukrainas kiputakse alahindama.

Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba tänas mai lõpus Pariisi relvatarnete eest, sõnades ilmselt Pariisi soovil detaile lisamata, et Prantsusmaalt tuleb «kõiksugu relvi». On märkimisväärne, et ka president Zelenskõi pole Macroni relvatarnete küsimuses kritiseerinud.

Zelenskõi Macroniga kätt surumas 16. juunil toimunud pressikonverentsil Kiievis. FOTO:
Zelenskõi Macroniga kätt surumas 16. juunil toimunud pressikonverentsil Kiievis. FOTO: Foto: Ludovic Marin/Pool/Reuters/Scanpix

Macronile võimaldab kõik see aga suhetes Vladimir Putiniga mängida «head võmmi», erinevalt näiteks USA presidendist Joe Bidenist või Briti peaministrist Boris Johnsonist, mis on üheks põhjuseks tema pidevatele kõnedele Putiniga.

Prantsuse presidendi kõnesid oma Vene ametikaaslasele kritiseerivad teatud ringkonnad tugevalt, kuid Macroni nägemuses lasub temal kui ELi juhtriigi ja tuumariigi juhil kohustus vältida sõjalist eskalatsiooni NATOga ning nõnda ei saa ta endale lubada luksust matta pea liiva alla ja teha nägu, et Venemaad pole olemas.

Kuigi pahatihti tõlgendatakse Macroni soovi Putiniga suhelda kui tema valmidust tõmmata vaip Zelenskõi jalge alt ära, liiguvad reaalsuses Prantsuse relvad Ukraina poole, Kiievil on Macroni selge toetus ELi poole liikumisel ja Pariis on üheselt mõista andnud, et rahu saab tulla vaid Kiievi tingimustel.

Pariis on teinud põhimõttelise otsuse sõjalist abi suuresti saladuses hoida ning avalikustab vaid väikese osa, mistõttu pole ka üllatav, miks prantslaste panust Ukrainas alahindama kiputakse.

Praeguseks on teada, et vähemalt mõni telefonikõne on tehtud Zelenskõi enda soovil ning nagu Zelenskõi ühisel pressikonverentsil kinnitas, on kõned Moskvasse tema ja Macroni vahel eelnevalt koordineeritud, käsitlemaks just Kiievile olulisi teemasid: olgu selleks Musta mere blokaad, Azovstali võitlejate tulevik või rahutingimused.

Võimalik, et telefonikõnedest pole üldse tolku, kuid Macron paistab panustavat ka sellele, et võib-olla on tal võimalik saavutada näiteks eelpool mainitud küsimustes mingisugustki edumaad.

Pole ju Zelenskõi teinud saladust sellest, et soovib otsekõnelusi Putiniga, kuid Moskva pole sellest huvitatud, mistõttu on see tänamatu ülesanne Macroni kanda.

Muidugi on siin omad huvid mängus ka Prantsuse presidendil endal: enne sõda oli üks tema suurimaid välispoliitilisi eesmärke leida Venemaale koht Euroopa julgeolekuarhitektuuris ja pole siiani selge, kas see unelm on täielikult kadunud.

Macroni nägemuses lasub temal kui ELi juhtriigi ning tuumariigi juhil kohustus vältida sõjalist eskalatsiooni NATOga ning nõnda ei saa ta endale lubada luksust matta pea liiva alla ning teha nägu, et Venemaad pole olemas.

Arusaadavalt tekitab selline lähenemine ajaloolistel põhjustel usaldamatust, kuid Macroni jaoks ei tähenda see, et Moskvaga tuleb saada lähedasteks sõpradeks ja teha järeleandmisi Ida-Euroopa julgeolekus, vaid näeb ette ühise arusaama loomist punastest joontest ning piisaval määral sõjalist läbipaistvust, mis viiks konfliktiohu miinimumini.

Venemaaga strateegilise dialoogi pidamise asjus oli Macron naiivne ja suurel määral on ta seda ka isegi mõistnud, kuid oht, mida pakuks Venemaa ja Hiina liit järgnevatel kümnenditel, võib teda sõja lõppedes panna siiski üritama Moskvat kuidagimoodi Euroopa poole tõmmata.

Macron aga on läbi ja lõhki eurooplane. Euroopa julgeolek ei ole tema jaoks kaubeldav ja Ukraina näitel pole ka kaubeldav tema jaoks nende julgeolek, kes soovivad saada osaks Euroopa perest. Kui edukalt suudab Macron seista silmitsi Putini agressiooniga, näitab aeg, kuid praegu ei viita miski, et Prantsuse president oleks Moskva ees valmis silma kinni pigistama.

Märksõnad
Tagasi üles