R, 9.12.2022

AK essee ⟩ Jelena Skulskaja: inimene peab meeles pidama, et elu maa peal ei alanud temast

Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja: inimene peab meeles pidama, et elu maa peal ei alanud temast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Ajakirjanik ja kirjanik Jelena Skulskaja. FOTO: Erakogu
Ajakirjanik ja kirjanik Jelena Skulskaja. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu
  • Kirjandus aitab hoiduda lootusetusse meeleheitesse langemast
  • Linnateatri järgmise aasta kavas on nii Dostojevski kui ka Gogol
  • Sõja taustal ei pea vihkama vene keelt ja kultuuri

Tõsiste otsuste tegemiseks on oluline heita pilk minevikku (sest elus kordub peaaegu kõik) ja vaadata, kuidas käitusid sarnastes olukordades inimesed, keda sa usaldad, kellega mõtetes nõu pead, kelle väärtushinnangutes sa ei kahtle.

Olen sügavalt veendunud, et ainult vene kirjanduse (ja laiemalt vene kultuuri) säilimine, sidemete säilimine selle kultuuri väärikate esindajatega, oskus eraldada sõjaga Ukrainasse tungijaid nendest, kes alati headuse poolel seistes kunstiväärtusi loovad, võimaldab meil kõigil koos ja igaühel eraldi jääda inimeseks.

Mitmed mu tuttavad, kellest on saanud monumendid, rääkisid mulle oma eluajal tarku ja olulisi asju, mis aitavad mul praegu hoiduda lootusetusse meeleheitesse langemast. Lennart Meri rääkis mulle, et teismelisena, asumisel, haiglapalatis elu ja surma vahel kõikudes, luges ta vene keeles raamatut «Shakespeare vene kirjanike tõlgetes». «Selle köite tõi mulle haiglasse medõde; ma põdesin ju asumisel läbi kõik sõjaaja haigused, alates düsenteeriast kuni tüüfuseni; ja siin tohutus haiglapalatis, kus oiatakse, sonitakse ja kannatatakse, lugesin mina lihtsakoelist «Eksituste komöödiat» ja hirnusin naerda.» Tema diplomaadist ja kirjanikust isa arreteeriti kolm korda, küüditati Siberisse, pärast oli ta sunnitud ennast elatama turul maasikaid müües. Kuid viha riigivõimu vastu, solvangud ja alandused ei mõjutanud perekonnas suhtumist vene kirjandusse. Presidendi isa pidas kirjavahetust Grigori Kozintseviga ja oli tema filmi «Hamlet» konsultant. 

Jüri Aarma vaatas mind väga kaastundlikult ja hakkas peast lugema –suurepäraselt lugema – suurte vene luuletajate luuletusi alates Puškinist kuni Pasternakini.

Mul oli au olla aastaid tuttav ja seejärel ka töötada koos Eesti televisioonis imelise näitleja, laulja ja kirjaniku Jüri Aarmaga. Ta rääkis, et tema lapsepõlv möödus asumisel ja Eestisse naastes narriti teda koolis ilmselge vene aktsendi pärast. Kord küsisin talt otse: «Kas sa vihkad kõike venelikku?»

Jüri vaatas mind väga kaastundlikult ja hakkas peast lugema –suurepäraselt lugema – suurte vene luuletajate luuletusi alates Puškinist kuni Pasternakini.

See vastuse asemel luuletuste lugemine tuletas mulle meelde minu perekonna lugu, mille üle mul on õigus uhkust tunda. Selle avaldas oma mälestustes Aksel Tamm. See juhtus 1958. aastal, kui impeeriumi kirjanike liidu kõik allüksused said korralduse paljastada ja hukka mõista Pasternaki kahjurlik romaan «Doktor Živago», mille eest Nõukogude režiimi vaenlased talle Nobeli preemia andsid. Eestis ei lugenud tollal seda romaani mitte keegi, Pasternakist ei teatud peaaegu midagi, kuid rääkimast keelduda oli võimatu – see ähvardas suurte ebameeldivustega. Ja kui kirjanikke hakati poodiumile kutsuma, astus ette minu isa, endine kosmopoliit Grigori Skulski, ja lihtsalt luges tund aega peast oma armastatud Pasternaki luuletusi. Sellega koosolek lõppes.

Ükskord rääkisime Jaan Krossiga väga pikalt tema saatuse keerdkäikudest. Täpsemalt sellest, et ta viibis Nõukogude koonduslaagris Komis ja asumisel Siberis.

«Missuguseid kohutavaid tundeid ja mälestusi see kõik hinge jättis? Ja pidi kõrvaldama igasuguse soovi tegeleda vene kirjandusega?»

«Vastupidi! Ma õppisin selgeks vene keele ja sain töötada tõlgina. Tõsi, vene keele õppimiseks läks mul vaja palju vähem aega kui see, mis ma laagris veetsin... Aga mul vedas jälle: vanglates, laagris ja asumisel kohtasin ma hämmastavaid inimesi, minu ees rullusid lahti kaasahaaravad saatuste süžeed, kohtusin erakordse vaimujõu, sügavate ja mitmekesiste teadmistega inimestega. Mul vedas!»

On olemas selline raamat nagu «Minu elu», mille on kirjutanud Varssavi getost põgenenud Poola päritolu saksa kirjanik Marcel Reich-Ranicki. See räägib juutidest, kes Teise maailmasõja ajal imekombel ellu jäid. Kõik nende lähedased, kõik nende sugulased tapeti. Noor, kergesti ärrituv Saksa ohvitser viis getos ja seejärel laagris regulaarselt läbi selektsiooni – näitas piitsaga, kes tuleb gaasikambrisse saata, kelle võib veel tööle jätta. Niimoodi jäigi raamatu autor mingi ime läbi ellu ja mitte ainult ei jäänud ellu, vaid suutis naasta oma lemmiktegevuse, Goethe ja Thomas Manni loomingu uurimise juurde. Mõni aasta pärast sõja lõppu kohtus ta tööreisil veel ühe ellujäänud juudi – Yehudi Menuhiniga. Ka tema suutis imekombel naasta oma endise elukutse juurde. Ja nii tekkiski nende vahel järgmine kahekõne: «Küsisin temalt, mida ta siin teeb. Ta vastas lühidalt: «Beethoven ja Brahms koos kohaliku orkestriga.» Siis ta küsis, mida mina Hiinas teen. «Pean siin loenguid Goethest ja Thomas Mannist.»»

Ja veel lugesin ma dokumentaalromaani salajastest ringidest Saksa juudi getodes, kus nad deklameerisid Goethe ja Schilleri luuletusi. See oli juutidele keelatud – puutuda saksa kultuuri suurde pärandisse, kuid nad rikkusid keeldu, riskides oma eluga.

Ma ei arva, et need inimesed olid rumalamad kui meie teiega või et nad said halvemini aru, mis ümberringi toimub, või et nad vihkasid vähem sõda ja kogu seda sõjaga kaasnevat košmaari kui meie teiega. Ei, kuid nad teadsid, et kirjandus elab sõja üle, et kirjandus on just see koht, kus inimene võib saada päästetud, kui ta tahab inimeseks jääda. 

Lugesin dokumentaalromaani salajastest ringidest Saksa juudi getodes, kus nad deklameerisid Goethe ja Schilleri luuletusi. See oli juutidele keelatud – puutuda saksa kultuuri suurde pärandisse, kuid nad rikkusid keeldu, riskides oma eluga.

Venemaa populaarseim kirjanik Boriss Akunin, kes emigreerus Venemaalt Ukraina sõja ajal, jätkab nagu enamik ärasõitnuid oma raamatute avaldamist Moskva sõltumatutes kirjastustes. Hiljuti kirjutas ta kirjanikele ja lugejatele suunatud pöördumise. Jutustan ümber selle tähenduse: me ei aita vene rahvast lollitada, me ei aita muuta rahvast allaheitlikuks karjaks, meie raamatud, senikaua kui neid veel saab Venemaal avaldada, on kui sõõm õhku, kui väljapääs, nad aitavad neid, kes tahavad jääda normaalseteks inimesteks, kes on selle kohutava sõja vastu. Jah, võib-olla ei tule need inimesed välja protestimeeleavaldustele, jah, võib-olla nad ei ole valmis vangi minema, aga juba ainuüksi sellega, et nad loevad häid raamatuid, hakkavad nad praegusele olukorrale vastu.

Nägin mõni päev tagasi suure rõõmuga, et Linnateatri järgmise aasta kavas on sees nii Dostojevski kui ka Gogol. Täpsemalt «Revident». Ja mulle meenus Meierholdi lavastatud kuulsa «Revidendi» kirjeldus. Niisiis, väidetav revident, tähtsusetu Hlestakov, kes pettis ära terve provintsilinna, sõitis ära, põgenes, ja ilmub tõeline revident. Ja ühtäkki selgub, et ka tõeline on ikka seesama Hlestakov, sest mingeid päris revidente looduses ei eksisteeri. See tähendab, et mitte keegi ei saa mingisuguse korralduse või määrusega, karistuse või edutamisega teha meist korralikke inimesi. Meis peab kõnelema meie enda südametunnistus ja need näited elust, mida me saame ja peame usaldama.

Aga need näited kordavad tungivalt: öelge lahti vihkamist täis sõjast, kuid ärge öelge lahti oma keelest ja kultuurist; aidake pagulasi, tehke nende heaks kõik, mis võimalik, kuid ärge needke kirjanikke, kes õpetasid teile valgust ja headust, õpetasid olema kaastundlikud ja sallivad; jah, teie keeles antakse tapmiskäske, kuid teie keeles kirjutasid Lermontov ja Brodski, Ahmatova ja Tsvetajeva, Mandelš­tam ja hiljuti lahkunud suur luuletaja Aleksei Tsvetkov; mitte ühtegi tõelist luuletajat riik ei armastanud, mitte keegi ei teinud riigiga koostööd, neid saadeti riigist välja, nad mädanesid laagrites, nende raamatuid keelati ära, kuid sellest hoolimata tulid nad meie juurde varastatud õhuga, aidates meil elada.

Enn Vetemaa ütles mulle vahetult enne oma surma: «On olemas selline rahvuse määratlus: ühine ajalugu, ühine territoorium, ühine keel ja ühine usk; me moodustame koos Eesti venelastega juba ammu ühise rahva, kõigist rasketest punktidest on meil tegemist ainult keelega (protestantism ja õigeusk võivad väga hästi läbi saada kui ühe ja sama kristluse kaks haru) ja kui poleks poliitikat, siis oleks ka keelega juba ammu kõik lahenenud positiivselt ehk aastakümneid siin elanud inimesed saaksid lõpuks eesti keele selgeks...» See on täiesti õige: kui meie integratsioonipoliitikat ei tehtaks mitte aruannete ja määrustega, vaid KULTUURI kaudu, eesti kirjanduse vene keelde tõlkimise ja koolides nende kohustusliku tutvustamise kaudu, võrdleva analüüsi kaudu, eesti keele omapära avamise kaudu, vene publiku kaunitesse Eesti teatritesse meelitamise kaudu, ühiste kakskeelsete projektide kaudu, siis hakkaks kõik surnud punktist liikuma.

Kristiina Ehinil on ilus luuletus, mida ta oma esinemisõhtutel sageli loeb. See räägib kahest naisest – väga erinevast, tundub, et neil pole üldse mitte midagi ühist –, eestlasest ja venelasest, kes lendavad lennukis Tallinna poole ja mõlemad igatsevad KOJU.

See on meie ühine kodu. Ja vene inimeste kodu – samuti. Praegu on võimalik – sõja taustal on see lausa kiusatuslik – hakata neid (meid) koos kultuuri ja keelega vihkama. Aga maailma kultuurilugu annab teist nõu, võtkem seda kuulda!

Tõlkinud Ago Raudsepp

Märksõnad
Tagasi üles