AK essee ⟩ Jelena Skulskaja: inimene peab meeles pidama, et elu maa peal ei alanud temast

Ajakirjanik ja kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Erakogu

Tõsiste otsuste tegemiseks on oluline heita pilk minevikku (sest elus kordub peaaegu kõik) ja vaadata, kuidas käitusid sarnastes olukordades inimesed, keda sa usaldad, kellega mõtetes nõu pead, kelle väärtushinnangutes sa ei kahtle.

Olen sügavalt veendunud, et ainult vene kirjanduse (ja laiemalt vene kultuuri) säilimine, sidemete säilimine selle kultuuri väärikate esindajatega, oskus eraldada sõjaga Ukrainasse tungijaid nendest, kes alati headuse poolel seistes kunstiväärtusi loovad, võimaldab meil kõigil koos ja igaühel eraldi jääda inimeseks.

Mitmed mu tuttavad, kellest on saanud monumendid, rääkisid mulle oma eluajal tarku ja olulisi asju, mis aitavad mul praegu hoiduda lootusetusse meeleheitesse langemast. Lennart Meri rääkis mulle, et teismelisena, asumisel, haiglapalatis elu ja surma vahel kõikudes, luges ta vene keeles raamatut «Shakespeare vene kirjanike tõlgetes». «Selle köite tõi mulle haiglasse medõde; ma põdesin ju asumisel läbi kõik sõjaaja haigused, alates düsenteeriast kuni tüüfuseni; ja siin tohutus haiglapalatis, kus oiatakse, sonitakse ja kannatatakse, lugesin mina lihtsakoelist «Eksituste komöödiat» ja hirnusin naerda.» Tema diplomaadist ja kirjanikust isa arreteeriti kolm korda, küüditati Siberisse, pärast oli ta sunnitud ennast elatama turul maasikaid müües. Kuid viha riigivõimu vastu, solvangud ja alandused ei mõjutanud perekonnas suhtumist vene kirjandusse. Presidendi isa pidas kirjavahetust Grigori Kozintseviga ja oli tema filmi «Hamlet» konsultant.