Ignar Fjuk ⟩ Kelle kodu on Eesti, selle keel olgu samuti eesti

Ignar Fjuk Foto: Peeter Langovits

Vene poliitikud nagu Yana Toom lähtuvad NSVLi aegsest vene keele ülemuslikkuse nõudest, jättes vene noored ilma võimalusest Eesti ühiskonnas toime tulla, kirjutab endine poliitik Ignar Fjuk.

Venemaa agressioon ja tapatalgud Ukrainas on toonud teravalt päevakorda vene emakeelega noortele eesti keele õpetamisega seotu. Fookuses on vene kogukonna soovimatus eesti keelt omandada, selmet saavutada ühiskonnas osalemiseks selle teiste liikmetega võrdne stardipositsioon. Viide tervele vene kogukonnale on kindlasti liialdus, sest 30 iseseisvusaasta jooksul on väga paljud omandanud heal tasemel eesti keele. Teiseks aga seetõttu, et eesti keele vastase hoiaku kujundamisel ja sellest valjuhäälse mantra tegemisel pole võtmeroll mitte kogukonnal kui sellisel, vaid poliitikutel, keda kannustab suurvenelik arusaam vene keele ülimuslikkusest ning venelaste õigusest oma keelega toimetada kus tahes maailma punktis, kus vene sõjamehe kirsa on korrakski kanda kinnitanud. Seda emotsionaalselt kergesti omaks võetavat hoiakut on olnud mugav ja lühivaates ka poliitiliselt tulus viljeleda, seda enam, et Moskva propagandamasin ei ole selle toetamise pealt kunagi kokku hoidnud. Samas kinnitavad uuringud, et üha suurem osa vene kogukonnast ootab üleminekut eestikeelsele haridusele, ja seda juba alusharidusest alates.

Kulus aastaid, kuni ka eesti poliitikud taipasid, et eesti keele omandamine peab algama eestikeelsest lasteaiast ja et keele kinnistajaks on eelkõige eesti meel, mille omaksvõtt saab toimuda üldjuhul vaid eestikeelses keskkonnas ehk siis juba alates eestikeelse põhikooli esimesest kooliastmest. Aastakümneid kultiveeriti meil eluvõõrast arusaama, et keele omandamise sellised aspektid, nagu millises eas eesti keele õppega alustada ja millises keelekeskkonnas see peaks toimuma, justkui polegi olulised. Selle asemel nähti lahendust formaalse lävendisüsteemi kehtestamises, mille kohaselt hakkab riik eesti keele oskuse taset jälgima ja nõudma alles gümnaasiumiastmes, kohustades kooliandjat viima teatud protsenti (60) aineõppest läbi eesti keeles. Selline süsteem loob olukorra, kus eelneva ebakvaliteetse keele omandamise või selleks lausa võimaluste puudumise tõttu komistab protsenditõkke taha väga suur hulk vene noori. Nii ei täida see meede eesmärki, pigem sünnitab vastumeelsust keelt omandada või seda kasutada.