N, 8.12.2022

Martin Pent ⟩ Konkurentsi eitajate vahel käib äge konkurents

Martin Pent
, Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja
Konkurentsi eitajate vahel käib äge konkurents
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Seksuaalne konkurents on tihti halastamatu ja kaunite tagajärgedega.
Seksuaalne konkurents on tihti halastamatu ja kaunite tagajärgedega. Foto: Joe Raedle/Getty Images/AFP/SCANPIX
  • Koostöö tähtsuse rõhutamisest ja konkurentsi vastustamisest on saanud uus mood
  • Konkurentsi eitamine ei vabasta konkurentsist, vaid teeb selle nägemise raskemaks
  • Koostöö on tähtis, aga alati on konkurentsialteid natuure, keda see ei rahulda

Elu on korduvalt näidanud, et sellest, mis täna on hariduselus läbimurdeline innovatsioon, on hiljemalt ülehomseks saanud iganenud väärpraktika. Moodne koostöö rõhutamine ja konkurentsi kirumine tundub olevat järjekordne näide sellest, nendib Miina Härma Gümnaasiumi bioloogia ja geograafia õpetaja Martin Pent.

See polnudki nii ammu kui konkurentsist räägiti kui edasiviivast jõust, aga mida on sellisel folklooril pistmist 21. sajandiga, mil märksõnadeks on koostöö, koostöö ja veel kord koostöö?

Konkurents olla tegelikult nii eilne päev, et selle kahjulikkuse olevat ka teadus juba ära tõestanud. Koostööst jällegi räägitakse sedavõrd laialdaselt ja sugestiivselt, et kui peaks hindama ainult loetu ja kuuldu põhjal, siis arvaks, et inimkond juba ongi koondunud ühtseks vennaskonnaks selles suures globaalses külas. Siis aga lööd lahti uudised ja selgub, et on sõda ning et terved ühiskonnad aina lõhenevad nii varanduslikus kui ka ideoloogilises plaanis.

Nagu seda sageli juhtub, pärineb ka käesoleva mõtluse idu koolielust, kuigi sedakorda mitte ainetunnist, vaid hoopis õpetajatele mõeldud loengust. Konkurentsile (või vähemasti konkurentsi soodustamisele) hariduses on viltu vaadatud juba mõnda aega ja seda ka hea põhjusega, kuid siiski oli üllatav kuulda, kui julgelt tõmmatakse põhjus-tagajärg seoseid nähtuste vahele, mis pigem räägivad soovmõtlemisest kui objektiivselt tõendatud põhjus-tagajärg seostest. Rääkimata sellest, kui kergekäeliselt lisatakse neile väidetele usaldusväärsuse garantiina juurde veel ka teaduse pitser.

Norra edu saladus

Sellise intrigeeriva sedastuse heaks näiteks on Norra ekspertide tõdemus, kuidas nende edu hiljutistel taliolümpiamängudel Pekingis on otseselt seletatav sealse noorte spordisüsteemi ühe iseärasusega, täpsemini sellega, et enne 12. eluaastat ei peeta seal järge paremusjärjestuse üle. Võistlused küll on, aga auhindu ei jagata. Norras tähendab laste sport kuni selle eluetapini üksnes rõõmu liikumisest, ja Norra Sporditeaduste kõrgkooli kaasprofessori Frank Eirik Abrahamseni sõnul sobitub selline lähenemine põhjamaisesse mittehierarhilisse ühiskonnamudelisse ning lisaks hoidvat lapsi ka kauem spordi juures.

Küsimus on selles, kas pelgalt välise konkurentsi kaotamine lapseeas omab mingit osatähtsust selles, et tulevikus konkurentsieelist omada.

Küsimus pole selles, et norralased midagi halvasti või valesti teeksid. Küsimus on selles, kas pelgalt välise konkurentsi kaotamine lapseeas omab mingit osatähtsust selles, et tulevikus konkurentsieelist omada. Öelda, et Norra sportlased domineerivad taliolümpial, sest nad lähtuvad uudsest kasvatusviisist ega lase lastel üksteisega võistelda, on kahtlemata väga kuulajasõbralik ning sobitub praegusaja valitsevasse narratiivi nagu valatult. Kuid tõe huvides ei tohi küsimata jätta, kas ehk selle riigi jõukus, ajalugu, talispordilembus, kultuur, maailmatasemel spordirajatised, vahest ka pelk juhus ei oma selle fenomeni selgitamisel sama suurt, kui mitte veelgi suuremat tähtsust.

Norra püstitas Pekingi taliolümpial mitteametliku rekordi kuldmedalite võitmises.
Norra püstitas Pekingi taliolümpial mitteametliku rekordi kuldmedalite võitmises. Foto: Alessandra Tarantino/AP/Scanpix

Justkui midagi tuttavlikku

Konkurentsi millegi üdini kahjulikuna esitlev moevool on muidugi hõlpsasti laiendatav ka hariduses üldiselt levinud mõttemallidele. Millest muust kui mitte sellest arusaamast, on alguse saanud halvakspanu hinnete suhtes ja püüdlused ideaalsete, kuid mitteeristavate hindamisinstrumentide välja töötamiseks. Ainult et midagi kogu selles loos kõlab kuidagi tuttavalt, just nagu oleks midagi analoogset alles olnud. Ja tuleb välja, et ongi olnud ning tegelikult alles hiljuti.

See oli kõigest 30 aastat tagasi, kui Uus-Meremaa koolmeister Neil Fleming, olles oma ala professionaal, jälgis aastate jooksul tuhandete viisi klassitunde ning soovis nähtu üle reflekteerides sellest kõigest midagi uut tuletada. Tuletaski, ja tolle aja kohta uudne õpistiilide kontseptsioon oli sündinud. Ta töötas välja 16 küsimusest koosneva nn VARK-küsimustiku, mis pidi igaühel aitama selgusele jõuda, kas indiviid on visuaalne, auditoorne, kinesteetiline ehk liikumispõhine või läbi lugemise ja kirjutamise kõige efektiivsemalt materjali omandav õppija.

Kui tänasel päeval nende õpistiilide kohta haridusteadlastelt küsida, on vastuseks sageli nurin, et sellised aegunud ideed senimaani õpetajate seas levivad. Kasutatakse sõnu nagu «müüt» või «linnalegend», kuid ometi oli tegemist oma aja kõige uuendusmeelsema mõttega hariduses. Ja kuigi see mõte oli üllas, pakub see täna huvi vaid mõistatamaks, miks selline pealiskaudne idee nii kergesti massides levima hakkas. Tagantjärele tark on lihtne olla ja parim seletus näib olevat selle mõttevoolu väga hea klappivus toonase (ja ehk ka senini) läänemaailmas levinud ajavaimuga, mis rõhutas üksikindiviidi erilisust.

Vana püsib kauem värske

Elu on korduvalt näidanud, et sellest, mis täna on hariduselus läbimurdeline innovatsioon, on hiljemalt ülehomseks saanud iganenud väärpraktika. Koomilise näitena kangastub siin kasvõi kahe aasta tagune kevad, mil võõras ja tundmatu taud sundis riike rakendama distantsõpet ning meediaruumis kõlas juubeldusi, kuidas tulevik on viimaks ometi kätte jõudnud. Polevat vaja ei koolimajasid ega midagi, 21. sajandil õpitaksegi ennast juhtivalt. Läks aga suvi mööda, ja sestpeale on harvaesinevas üksmeeles tehtud absoluutselt kõik võimalik, et aga ainult koole ei peaks distantsõppele saatma. Juubelduste asemel räägitakse hoopis selle «laastava» mõju vältimisest.

Elu on korduvalt näidanud, et sellest, mis täna on hariduselus läbimurdeline innovatsioon, on hiljemalt ülehomseks saanud iganenud väärpraktika.

Nimetatagu seda pealegi küünilisuseks, aga kuulates, kuidas nüüd juba ka konkurentsile kui sellisele lüüakse hingekella ning see tembeldatakse iganenud nähtuseks, ei kõla see veenvalt. Ammugi veel siis, kui keegi söandab seda kaitsta mingite nn teaduslike argumentidega. Seda enam, et samal ajal loeme teaduse köögipoolel jõudsalt edasi möllavast replikatsiooni- ehk korratavuskriisist. See on miski, mis raputab teadusliku teadmise autoriteeti kuni alustaladeni välja, mistõttu ka teadlased ei taha sellest rääkida, kuigi tõele au andes vist peaksid seda tegema ja märksa rohkem kui seni.

Konkurents ja teadus

Kiire pilguheit uurimaks, mis on korratavuskriisi juurpõhjus, muudab olukorra veel eriti absurdseks. Nimelt selgub, et teadustulemuste väga kesise korratavuse ja ühtlasi selle väheneva usaldusväärsuse taga pole midagi enamat kui... üha suurenev konkurents. Aga nii ongi, kui mängureegliks on maksiim «avalda või kõnge», ent samaaegselt tungib teadusesse üha rohkem inimesi, kellele aga paraku ei jätku ruumi ega ressursse, mis aga ongi konkurentsi definitsioon. Ehk kokkuvõtvalt: on teaduslikult tõestatud, et konkurents on üks halb ja iganenud nähtus – seda kinnitab ühest suust kogu teaduspere, kelle töö ehk millegi tõestamise kvaliteet üha tihedamaks muutuva konkurentsi tõttu järjepidevalt langeb.

Võib ju ära kaotada nii eristavad hinded kui ka paremusjärjestused spordivõistlustel, kuid ega sellepärast siis konkurents ära ei lõpe.

Konkurentsi tasub ehk pigem suhtuda stoiliselt. See ei ole hea ega halb, see lihtsalt on ja sellega tuleb elada. Samamoodi koostöisuse ja kõigi muud tüüpi interaktsioonidega. Ent ühtki neist eraldi maha tampida ega ka heroiseerida pole suurt mõtet, sest oma elu elavad nad meie tahtmisest sõltumata. Võib ju ära kaotada nii eristavad hinded kui ka paremusjärjestused spordivõistlustel, kuid ega sellepärast siis konkurents ära ei lõpe, see muutub lihtsalt varjatumaks.

Võib ju üheskoos kasvõi nahast välja pugeda, inimesed jäävad end ikkagi teistega võrdlema ning ressursse ei jagu iialgi piisavalt, et igaüks oma mõõdu järgi saaks võtta.

Vanamoodsad, tippsooritajad jt

Nagu ka elus üldse, pole ka koolis õigustust sellele, et võistluslikkus teha eranditult kõige mõõduks, ei, sugugi mitte. Ja selles mõttes on Grete Arrol õigus, kui ta ütleb, et ainult vanamoeliste arvates on elu võistlus. Ent paraku elab hordide viisi inimesi tänases maailmas, kus iga ruutmeeter või toidupaluke on kulla hinnaga. Ja kui kõhud on täidetud, siis sageli panused lihtsalt suurenevad ning kembeldakse edasi küll töökohtade, auhindade ja võimu nimel. Seep see on, et maailmas ongi moodsate inimeste kõrval ka palju vanamoelisi, kes võib-olla armastavadki võistlust rohkem kui teised. Ilmselt on see paratamatu, mitte taunimist väärt.

Ärgem unustagem, et eemaldades igasuguse võistlusmomendi, jätame kuivale need natuurid, kes ongi loomuldasa väga võistlushimulised. Mida teeks Michael Jordani sugune kuju konkurentsivabas maailmas? Selle korvpalliikooni võistlushimu oli teatavasti legendaarne. Leidmata endale vastast päriselus ja spordiväljakutelt, pidi ta enda motiveerimiseks võistlusolukordi välja mõtlema. Muidugi on koostöövõime tähtis, kuid miks on nii raske leppida teadmisega, et meie seas liigubki natuure, kes ehk vajavadki konkurentsi nagu õhku?

Mida teeks Michael Jordani sugune kuju konkurentsivabas maailmas?

Ja võib-olla tasuks üldse natuke ettevaatlikumalt võtta uue koostöisema maailma innukate ettekuulutustega. Need soovunelmad on hiljuti ridamisi hoope saanud nii ühelt kui ka teiselt poolt. Kuuldes inimesi küsimas, kuidas on 21. sajandil võimalikud sõjad, massimõrvad, küüditamised ja muud õudused, ei ole teada vastust, küll aga reedavad küsijad iseenda kohta, et isekeskis ongi juba ajalugu vahepeal lõppenuks kuulutatud. Sest mineviku varje uues, paremas ja koostöisemas maailmas ju olla ei saa, ent ometi on nad siinsamas. Sümbiootilised, näiliselt konkurentsivabad suhted inimkoosluste ehk riikide vahel kestsid õlitatult kuni selle hetkeni, mil üks otsustas teisele kallale tungida. Tuleviku ajaloolastele jääb otsustada, kui suurt rolli mängis selles kõiges toksiline maskuliinsus, kui suurt aga toksiline naiivsus.

Märksõnad
Tagasi üles