N, 8.12.2022

Kristina Viin ⟩ Kiusamisvaba kool – kas ikka veel ainult unistus?

Kristina Viin
, lapsevanem ja kunstnik
Kiusamisvaba kool – kas ikka veel ainult unistus?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kristina Viina joonistus «Koolikius».
Kristina Viina joonistus «Koolikius». Foto: Kristina Viin
  • Koolivägivald on tõsine ja ikka levinud probleem
  • Probleemid pühitakse maine kaitsmiseks n-ö vaiba alla
  • Käsitlus on liiga kiusatava-, aga mitte kiusajate keskne

Koolikiusamise temaatika tuleb ikka ja uuesti luubi alla tõsta ning mõista anda, et ka neis koolides, kes oma mainet hoida püüdes väidavad, et neil on kõik hästi, ei pruugi see siiski nõnda olla, kirjutab isiklikule kogemusele tuginev lapsevanem Kristina Viin.

Ühest Tartu koolist lahkusid eelmisel aastal Waldorfgümnaasiumisse kaks poissi. Need olid minu lapse klassivennad, mõlemad targad poisid, üks neist minu lapse parim sõber. Ent põhjus oli üks: koolikiusamine. See asjaolu jättis ka minu lapsesse tuntava jälje.

Eelmisel aastal käisin ühe löömisjuhtumi pärast koolis rääkimas nii sotsiaalpedagoogi kui ka koolipsühholoogiga. Sotsiaalpedagoog leidis, et mingit kiusamist ei ole. «Lapsed ikka togivad üksteist,» väitis ta. Koolipsühholoog oli sama meelt. Väidetavalt olevat see kiusamisvaba kool ning tema ei olevat koridoris kõndides mingisugust süstemaatilist kiusamist täheldanud.

Oma kooli mainet tuleb muidugi hoida. Arusaadav.

Uus ja värske ohver

Ent nüüd, kolmandas klassis, kui kaks teist poissi olid uude kooli ümber asunud, hakati süstemaatiliselt vältima ja kiusama minu last. Üha enam nägin, kuidas laps oli koolist tulles õnnetu ning samamoodi nutuga ja vastutahtsi läks ta ka kooli.

Kevadisel arenguvestlusel teatas klassijuhataja, et tal on minu lapsega suur probleem, mis on läinud niikaugele, et poiss hoiabki juba eos teistest lastest eemale, on suhtlemise püüdluste ees alla vandunud ning klassi sisenedes tõmbub kapslisse. Muidu arukas ja rikkaliku fantaasiaga poiss ei julgevat ka tundides enam kuigi palju sõna võtta, sest teised võivad naerma hakata.

Koolist lahkuvad kiusatavad ning nõnda jääb õigus vaikimisi kiusajatele ja nende käitumismallile.

«Ma ei tea, mida peaksin tegema,» laiutas klassijuhataja käsi, «mul pole vastavat kompetentsi.» Lapsevanemana püüdsin õpetajale nõu anda: miks mitte teha rühmatöid või vahetada aeg-ajalt pinginaabreid, et hajutada mullistusi.

Küll aga oskas klassijuhataja mulle nõu anda, et võiksin hakata lapsega psühholoogi juures käima. Hea küll, kui kahju on juba tehtud ja lapsel on tekkinud alaväärsuskompleks, siis loomulikult. Paraku aga ei mõista ma, miks nendele probleemidele lähenetakse kiusamisohvrikeskselt: miskipärast leitakse, et psühholoogi juurde peab minema kiusatav, mitte kiusaja. Koolist lahkuvad kiusatavad ning nõnda jääb õigus vaikimisi kiusajatele ja nende käitumismallile.

Vägivald vahetab kuju

Nüüd, kui kooliaasta hakkas läbi saama, küsisin ühel õhtupoolikul oma lapselt: «Kuidas koolis läks, kas viimasel ajal on kiusamist olnud vähem?» Ta vastas, et vist küll, vähemalt füüsiliselt ei ole teda enam kiusatud. «Mis siis toimus?» küsisin. «Ma ei mäleta,» vastas ta esiti.

Pinnimise peale tuli välja, et täna, siis, kui õpetajat klassis ei olnud, oli ühe poisi eestvõttel toimunud hääletamine. Nimelt pidi igaüks käe tõstma, kes leiab, et minu laps peab siit koolist ära minema, sest ta on imelik. Muide, enamik oli tõstnud ka.

Mida pidi tundma minu laps? Mina emana tundsin aga hetkelist raevu ja meeleheidet – kas peaksin kutsuma politsei? Kuidas niisugune olukord saab üldse võimalik olla? Olukorra tõsidus muutus aga ühtäkki kriitiliseks. Kuna ka mind on lapsepõlves kiusatud, tean väga hästi, kuidas need juhtumid jäävad inimese enesehinnangut eluajaks mõjutama, kui murekohad lahendamata jäävad.

Kõne piknikul

Juhtumisi toimus samal õhtul klassi lõpupiknik koos lapsevanematega. See andis suurepärase võimaluse rääkida probleemist kõigi asjassepuutuvatega ühekorraga. Pärast tööpäeva oli mul aega vaid üks tund. Värvisin huuled punaseks ja klassijuhataja nõusolekul pidasin peo hakul lühikese kõne.

Tundus, et see jutuajamine mõjus. Üks isa oli päris pahane, miks kool pole midagi ette võtnud, miks tema kui samuti lapsevanem pole neist hädadest klassis isegi kuulnud. Lastel soovitasin aga oma pojalt vabandust paluda ning lubada, et see jama lõppeb. Veel selgitasin neile, et terve klass peaks hoopis kiusajale vastu astuma ja kaitsma nõrgemaid. Sest see käitumine ei ole lahe ja on lubamatu. Muuhulgas selgus ka, et klassijuhataja ei teadnud sel päeval klassis toimunust midagi.

Pika veenmise peale tegid lapsed grupikalli ning mu poeg soostus viimaks koos teistega tagasi piknikule mängima minema.

Kaitsmise hind

Seadsin oma lapse ilmselgesse pingeolukorda. Selgus, et ta oli piknikult kadunud, koju jooksnud ja nuttis seal. Terve klassitäis lapsi, välja arvatud mõni üksik (kiusaja ja veel paar), tormas koos minuga mööda tänavat poja tuppa temalt vabandust paluma. See oli aeganõudev protsess, sest minu laps ei usaldanud enam lihtsalt kedagi. Pika veenmise peale tegid lapsed grupikalli ning mu poeg soostus viimaks koos teistega tagasi piknikule mängima minema.

Viimastel koolipäevadel olid puhunud tõesti uued tuuled, keegi ei narrinud teda. Ent sellega ei saanud olukord veel lahendatud. Sügisel tuleb koolivägivallaga tõsisemalt tegelema hakata.

Vaikimine oleks vale

Pean tunnistama, et niisuguse teemaga oli valus ja raske rahva ees välja astuda ning vahest polnud see ka kõige õigem lahendus, ent vaikida enam ei saanud. Selle kirjutisega soovin koolikiusamise temaatika uuesti luubi alla tõsta ja mõista anda, et ka neis koolides, kes oma mainet hoida püüdes väidavad, et neil on kõik hästi, ei pruugi see siiski nõnda olla.

Koolikiusamine ja -vägivald jätab sellega seotute psüühikale püsiva jälje.
Koolikiusamine ja -vägivald jätab sellega seotute psüühikale püsiva jälje. Foto: Caro/Sorge

Lapsed jäetakse väga sageli üksi. Pealtnäha on kool õpetajaid täis, aga tegelikult leidub alati momente, mil lapsed vajavad juhendamist. Neid ei panda aga tähele. Sageli ka teadlikult, mugavusest. Lapsed saadetakse justkui tsooni, kus nad peavad ellu jääma. Jah, jäävadki, ent tihti läbi suurte emotsionaalsete traumade. Atmosfäär kooliseinte vahel peaks olema turvaline, mitte eksam, kuidas vanglas ellu jääda.

Waldorfgümnaasiumisse või mujale ümberasumine ei peaks olema esmalahendus. Mina ei ole tugevama õiguse poolt.

Loodan, et meie kool liitub kiusamisvastaste programmidega ning piisav väljaõpe tagatakse kõigile õpetajatele. Meetodeid on ju tegelikult palju ja grupiteraapiat saab korraldada igas klassis. Probleemiga peaksid mõistagi tegelema kõik osalised, võtma selle oma südamemureks. Mitte nõnda, et õpetajad loodavad lapsevanemate peale ning lapsevanemad omakorda, et õpetajad mured ära lahendavad.

Leian, et probleemid tuleb lahendada ära kohapeal ning üldjuhul hakkab kala mädanema peast ehk ennekõike on see väljakutse koolijuhtidele. Waldorfgümnaasiumisse või mujale ümberasumine ei peaks olema esmalahendus. Mina ei ole tugevama õiguse poolt.

Märksõnad
Tagasi üles