Risto Vahimets ⟩ Põhiseadus võiks enam teadvustada ettevõtluse rolli

Risto Vahimets. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Põhiseaduse § 31. Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega […]. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.

Vaatan selles artiklis läbi põhiseaduse prisma kahte ettevõtluse fundamentaalküsimust – ettevõtlust kui positiivse märgiga tegevust ja ettevõtlust kui riskantset tegevust. Alustama peab mõistagi sellest, mis põhiseaduses kirjas, ning see on üsna napisõnaline. Paragrahv 31 alustab sellest, et ettevõtlusega tegelemine on meie kodanike ja siin viibivate välisriikide kodanike üks põhiõigustest, millel on ka oma kasutamise tingimused ja kord. Kas see on olnud piisav, aitamaks kaasa meie mõtte- ja majandusruumi vormimisele õiges suunas?

Meie ühiskonna eelmises elus oli ettevõtlus, mis toona kandis enamasti spekulatsiooni halvustavat nimetust, ENSV kriminaalkoodeksi järgi karistatav. Vabariigi taasloomisega sündis ka vaba ettevõtluskeskkond, kuigi ilmselt eelneva pika perioodi mõjul jäi selle potentsiaal ja väärtus juba põhiseaduseski proportsionaalse tähelepanuta. Kaasa pole aidanud ka iseseisvuse algdekaadil vohanud kauboikapitalismi ja kuritegeliku taustaga «sahkerdamise» mõjud, mille ilmekaks näiteks oli selliste tegelaste ajakirjandusveergudel järjepidev «ärimeesteks» nimetamine. Nendest ühiskonna teismelisusele iseloomulikest ilmingutest oleme õnneks suutnud peaaegu välja kasvada, head eeskuju ja malle tõid endaga kaasa ka Põhja- ja Lääne-Euroopast pärit välisinvestorid. Mitte kõikidel sovetimaailmast eraldunud riikidel pole nii sujuvalt läinud ning meie jaoks kümnenditetagust praktikat kohtab seal tänaseni.