JUHTKIRI ⟩ Tugev ÜRO oleks Eesti huvides ja aitaks enam ka põgenikke

Päeva karikatuur 16.06.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Põgenike hulk maailmas ületab esimest korda 100 miljoni piiri
• Ukraina põgenikekriisi on tekitanud ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige Venemaa
• Tekib küsimus, kuidas saab ÜRO Ukraina põgenike probleemi lahendada

Täna avaldatav ÜRO põgenikeraport sunnib küsima, kui palju ÜRO ise suudab oma kodu maha jätma pidanud inimeste probleeme lahendada. Eestil on siin võimalus oma diplomaatiliste vahenditega kaasa rääkida.

ÜRO põgenikeraport ütleb, et praegu ületab põgenike hulk maailmas esimest korda 100 miljoni piiri. Suure osa selle 100 miljoni piiri ületamisel moodustab Ukraina sõda, mida õnneks on jõutud samuti raportisse sisse kirjutada.

ÜRO on olnud suhteliselt edukas põgenikekriiside humanitaarsetes aspektides, leevendades põgenike elutingimusi just vähearenenud riikides, kus kohalikud riiklikud struktuurid pole suutnud sääraste kriisidega hakkama saada.

Probleem on aga selles, et ÜRO tegeleb pigem tagajärgede kui põhjustega. Viimastel kümnenditel on vähenenud demokraatlike riikide hulk ja see trend tekitab olukorra, kus inimesed tahavad riigist lahkuda. Enne Ukraina sõda olid Süüria, Venezuela ja Afganistan kolm esimest riiki, kust tuli suurim hulk põgenikke. Ükski neist riikidest pole demokraatlik. Afganistanis ja Süürias muutis sõda inimeste olukorra väljakannatamatuks. Venezuelas oli aga tegemist sotsialistliku näljaeksperimendiga.

Ukraina sõja üks põhjusi on samuti ebademokraatlikkus. Üha autoritaarsemaks muutuv Venemaa ründas oma naaberriiki ja ÜRO oli võimetu seda sõda ära hoidma. Raport ütlebki, et Ukraina põgenikekriis on tekkinud väga lühikese aja jooksul, seitse miljonit inimest on vahetanud elukohta Ukraina sees ja registreeritud kuus miljonit on Ukrainast lahkunud. Ukraina sõda on tekitanud ühe suurima põgenikekriisi pärast Teist maailmasõda.

Eesti huvides on olnud rahvusvaheliste organisatsioonide toimivus, sest kui ette kujutada rahvusvahelistes suhetes riikidevahelist džunglit, jääme me kindlalt kaotajaks. Seega on toimiv ja tugev ÜRO meie huvides.

Ukraina põgenikekriisi on tekitanud aga ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige Venemaa. Õigustatult tekib küsimus, kuidas lahendada Ukraina põgenike probleem ÜRO kaudu, kui selle üks vetoõigusega liikmeid on ise agressor. Üks võimalusi on kasutada senisest rohkem ÜRO Peaassambleed, kus Venemaa on jäänud peaaegu täielikku isolatsiooni.

Eesti huvides on olnud rahvusvaheliste organisatsioonide toimivus, sest kui ette kujutada rahvusvahelistes suhetes riikidevahelist džunglit, jääme me kindlalt kaotajaks. Seega on toimiv ja tugev ÜRO meie huvides. On ka selge, et 1945. aastal loodud organisatsioon peab 2022. aastaks muutuma. ÜRO asutasid 51 riiki, praegu on neid 193. Vana mehhanism on ajale jalgu jäänud.

Põhiline on siiski tõdemus, et ÜRO ei suuda täita talle pandud ülesandeid. Eeskätt kahjustab see muidugi seda 100 miljonit inimest, kes on oma kodu maha jätnud, kuid ÜRO nõrkus kahjustab ka riikide julgeolekut.

Eestil on siin oma võimalus. Ehkki Eesti on väike, on meie diplomaatia olnud rahvusvahelisel areenil kuuldav. Eesti suutis eelmisel aastal ka Saksa toonasele kantslerile Angela Merkelile selgeks teha, et see, mida teeb Valgevene oma piiril Poola, Leedu ja Lätiga, on hübriidsõda, mitte humanitaarkriis.

Praegu paistab, et meie sõnal on kaalu, miks siis mitte seda hetke ära kasutada ka ÜRO reformimiseks. Pealegi ei saa Eestist rääkida kui väikesest tigedast natsiriigist – me oleme lahkelt vastu võtnud Ukraina põgenikke. Seega seisavad meie sõnade taga ka reaalsed teod. Kuskilt peab ju alustama.