Esmakordselt ajaloos on kõik Põhja- ja Baltimaad ning Poola jõudnud samale seisukohale küsimuses, mis on kõige suurem oht regionaalsele ja Euroopa julgeolekule (vastus: Vene agressioon) ning ühtlasi ka teises küsimuses, mis on parim viis sellele ohule vastu astumiseks (vastus: täielik, mitte piiratud koostöö NATO ja ELi raamistikes). Ühisel jõul suudavad Läänemere riigid nüüd vähendada Kaliningradi enklaavi tähtsust Vene juurdepääsu- ja tegevuse takistamisstrateegia (A2/AD) tugipunktina, mis omakorda tähendab, et nn Suwałki avaus (sajakilomeetrine piirilõik Leedu ja Poola vahel, mis ühendab Baltimaid teiste NATO riikidega – toim) kaotab oma kurikuulsuse kui koht, kus NATO kaitsevõime on nõrgim.
Ent regiooni pikaajalise julgeolekupoliitilise fragmentaarsuse lõpp avab teisigi olulisi koostööväljavaateid. Esiteks lubab see enneolematuid võimalusi olemasolevate kaitsevõimete integreerimiseks ja ühisteks relvahangeteks, mis muudab Läänemere ruumi kaitsmise ühekorraga nii odavamaks kui ka ratsionaalsemaks. Teiseks saavad Balti- ja Põhjamaade ning Poola julgeolekuhuvid ühiselt suurema mõjuvõimu vastukaaluks allaandmismeeleolule ja enneaegsele rahusobituspoliitikale, mis on levinud Lääne-Euroopa pealinnades.