Juhtkiri ⟩ Kiire hinnatõus nõuab kiireid otsuseid

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti peab saama endale võimalikult kiirelt toimiva valitsuse
• Tuleb rääkida ka sotsiaalsest vastutusest
• Selle aasta hinnatõusuks prognoositakse 15 protsenti

Ülikiire hinnatõus Eestis on praeguseks jõudnud kõigi teadvusesse. Rahulikud ajad, kui raha võis seista kontol väärtust oluliselt kaotamata, on läbi.

Eesti Panga äsja avaldatud prognoos ennustab selle aasta hinnatõusuks 15 protsenti. Arvestades, et 15-protsendine kasv kujuneb mulluse 12-protsendise hinnatõusu baasilt, on olukord kahe aastaga pöördeliselt muutunud.

See paistab välja kas või sellest, et kui 2020. aastal sai Eesti oma riigilaenu veel võtta negatiivse intressiga, siis äsja võetud 100-miljoni eurose laenu intress on juba 0,9 protsenti.

Kiirel hinnatõusul on niihästi hea kui ka halb külg. Positiivne on see, et Eesti majandus kasvab ja osa hinnatõusust tingitud sissetulekut kantakse üle ka palkadesse, mis omakorda toetab tarbimist ja hoiab majandust käimas.

Põhimõtteliselt on sedalaadi hinna- ja palgaspiraali tulemusel Eesti jõudnud paari aastakümnene jooksul lähemale Lääne-Euroopa elatustasemeni. Praegu toimub see ühtlustumine eriti intensiivselt. Me lakkame olemast odava tööjõu maa.

Hinnatõusu negatiivne külg on muidugi selles, et palgatõus käib hinnatõusu järel. Eesti Pank prognoosib brutopalga kasvuks aasta lõpuks ligi 11 protsenti, eelmise aasta tegelik palgatõus oli seitse protsenti. Seega jääb palgatõus juba teist aastat alla hinnatõusule. Kokkuvõttes tähendab see reaalpalga vähenemist ja halvenevat elujärge.

Kiire hinnatõus pole probleem mitte üksnes tarbijast töövõtjale, vaid ka riigile ja ettevõtjatele sektorites, mis on sõja tõttu sattunud toorainepuuduse, tarnetõrgete ja kõrgete energiahindade tõttu raskustesse.

Käes on hetk, kus on vaja jätta kildkondlikud või erahuvid ja näidata üles sotsiaalset vastutustunnet, et kiire hinnatõusu tingimustes olukord kontrolli all hoida.

Samuti seab hinna- ja palgaralli senisest veelgi suurema surve alla avaliku sektori töötajad. Haridus, meditsiin, pääste ja politsei on alarahastatud ja kui kiire inflatsiooni tingimustes palgavahe erasektoriga veelgi kasvab, siis muutub personalipõud veelgi tõsisemaks. See on üha teravam probleem.

Hinnatõus mõjutab raskelt ka madalama sissetulekuga leibkondi, kelle sissetulekutest moodustavad elekter, toasoe, transport ja esmatarbekaubad suure osa. Nendele on juba käes reaalsed ja tõsised toimetulekuraskused, mida ei saa ignoreerida.

Hetkel on oluline, et Eestil oleks toimiv valitsus, mis saaks nende probleemidega tegeleda. Kas püüda hinnatõusu leevendada aktsiiside langetamisega, nagu on teinud mõnedki teised riigid, või otsida abi täpselt sihitud toetustest vaesematele, nagu soovitab Eesti Pank, on poliitilise otsustamise küsimus. Paraku oleme aga olukorras, kus toimivat valitsust enam pole ja riigikogu töö seisab Reformierakonna põikpäisuse taga.

Käes on hetk, kus on vaja jätta kildkondlikud või erahuvid ja näidata üles sotsiaalset vastutustunnet olukorra kontrolli alla saamiseks. Ettevõtjad peavad olema valmis tõstma ka palkasid, mitte üksnes hindu. Valitsuse ülesanne on leida lahendus avaliku sektori töötajate palkade konkurentsivõimele, samuti madala sissetulekuga leibkondade toimetuleku tagamiseks. Samas tuleb vältida majanduse ülekuumenemist.

Oleme seega ühiskonnana praegu nagu paadis kiires kärestikus kahe kaljuseina vahel, kus tuleb vältida kokkupõrget mõlema kaldaga.