/nginx/o/2022/06/14/14626406t1h3de0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/06/14/14626405t1h8bea.jpg)
- Vanalinnast on saamas turistilõks – püsielanikkond kaob, samuti kohalikest elanikest külastajad
- Linnasüdame elluäratamiseks on vaja taastada selle toimimine elu- ja töökeskkonnana
- Linna ja riigi enda kinnisvaraga seotud otsused peaksid toetama mitmekesisuse hoidmist
Vanalinna teemapargistumine on üks väga nurjatu probleem, millel on palju üksteisega seotud tahke, millest igaühel palju võimalikke lahendusteid ja lahendusteedel omakorda mitmeid karisid, kirjutab kunstiakadeemia teadur ja muinsuskaitsja Triin Talk.
Milline järgnevaist – Tallinna vanalinn, Helsingi vanalinn, Viikingite küla – ei sobi sellesse loetelusse? Ilmselt vastasid valesti, sest nimekirjas on kaks teemaparki ja üks toimiv linnasüda, Helsingi oma. Lapsikuks nuputamisülesandeks taandamine kaotab küll nüansid ja maalib pildi jämedate joontega, kuid uuringud kinnitavad, et Tallinna vanalinn areneb elava linnasüdame asemel kiirelt ja järjekindlalt turistide teemapargiks. Õnneks ei ole see probleem pöördumatu, aga toimiva linnasüdame tagasisaamiseks peame isevoolu minna laskmise asemel hakatuseks probleemi teadvustama ning seejärel lahendama hakkama.
Rääkides teadvustamisest, siis paljudele ehk ei kõlagi «keskaja teemapark» kuigi pahasti, kui ainus eesmärk on maksimaalse turismivoo kohalemeelitamine ja rahast lahutamine. Tallinna vanalinna pidamine ei erineks siis eriti Lottemaast või Viikingite külast: teeme hommikul väravad lahti, külalisi ootavad temaatilised atraktsioonid, kostümeeritud artistid ja loomulikult palju suveniire, ülehinnatud õlut ja jäätist. Tõsi, naabruskonna elanik sel juhul kohvi või lõunasöögi jaoks niisama läbi ei astuks, aga kui lühikese sooja suvega turismivoost maksimum võtta, saab nendetagi hakkama.
Ma ei halvusta poole sõnagagi teemaparkide ettevõtmisi, vastupidi, need on suurepärased meelelahutuskohad. Aga kui Tallinna vanalinn, ajalooline linnasüda, mille eelkäijad on isegi südamekujuliseks ehitanud, ei toimiks enam millegi enama kui kohalikke ükskõikseks jätva teemapargina, oleme oma haruldase pärandi hoidmisega sügavalt lati alt läbi jooksnud.
Lühiajarendi mõjude uurijate seas kasvab üksmeel, et selle kontrollimatul vohamisel on atraktiivsetele turismi sihtkohtadele negatiivne mõju.
Tinglik kõneviis on siin tegelikult isegi liiast, sest just selliseks teemapargiks ongi Tallinna vanalinn juba kujunenud. Kõigest, mis vanalinn olla võiks, on see eestimaalastele eeskätt «väärt koht välismaalastele näitamiseks», nagu selgus ka Turu-uuringute ASi mullusest uuringust. Arhitektuurikeskuse mõne nädala eest tehtud küsitluse järgi peletavad kolmandikku põhjaeestlastest vanalinna sagedamini külastamast sealsed hinnad ning poolt küsitletuist ka kohalikele mõeldud ajaveetmisvõimaluste nappus.
Kohalikke püsielanikke ja külastajaid tõrjuvad nii turistikeskne hinnatase kui ka teenuste, sh munitsipaalteenuste puudulikkus (juba 1968. aasta generaalplaani kantud lasteaeda pole senini!), samuti eluhoonete de facto korter korteri haaval majutuspindadeks muutumine Airbnb ja teiste platvormide kaudu. Lisame siia püsielanikkonna hoogsa vähenemise (saja aastaga 5–6 korda), töökohtade ja kohalikele mõeldud funktsioonide väljakolimise ning jõuamegi kiretu järelduseni: vanalinn on turistilõks, täiesti maailmatasemel seejuures. Enne koroonaaega käis siin mitu korda rohkem väliskülalisi kohaliku elaniku kohta kui näiteks Veneetsias, mis on üle maailma tuntud linnana, kust turistid on kohalikud elanikud välja söönud. Ka Tallinna vanalinnast välja kolimise soovid on osaliselt seotud teemapargistumisega: 40 protsenti lahkumist kaalunud elanikest mainis ühe põhjusena piirkonna turismikesksust.
Ideaalne turistilõks polegi turistile ideaalne
Ületurism on linnauuringutes tuntud nähtus, kuid seda on lihtne valesti tõlgendada. See ei tähenda, et turismi kui sellist peaks pidama taunimisväärseks. Ohtlik pole mitte turism, vaid selle liigne kontsentreerumine. Teisisõnu, et võõrustada külalisi ilma oma elukeskkonda rängalt kahjustamata on oluline turismi hajutada nii geograafiliselt kui ka ajas.
N-ö ideaalne turistilõks pole isegi turistile ideaalne, sest nüüdisaegne väliskülaline tahab kogeda linna atmosfääri ja kohalikku elu. Puhtakujulised turistilõksud seda ei paku, need on külastajale pigem kui McDonald’sid – igas ajavööndis on neid tuhandeid, dekoratsioonid võivad erineda, kuid tunne on igaühes sama. Sealt ei saa sellist kogemust nagu väikesest, natuke kulunud, kuid hinge ja pika ajalooga pererestoranist. Vanalinnal on võimalik olla hingega koht, elav linnasüda, mis pakub rohkem nii turistile kui ka kohalikule, kui sellest saab taas atraktiivne elukoht. Vanalinna kui elava pärandkeskkonna hoidmiseks on tähtis taastada selle toimimine mitmekesise elu- ja töökeskkonnana. Väliskülastajad on selle keskkonna loomulik osa, kuid turismile orienteeritud funktsioonidel ei tohiks lasta välja tõrjuda muid linnaruumi kasutusi ega elanikkonda.
/nginx/o/2022/06/14/14626408t1ha8c0.jpg)
Vanalinna ületurismi leevendamiseks ei pea otsima esmaseid lahendusi väliskülastajate arvu piiramisest, vaid nende hajutamisest. Peamiselt sadama kaudu saabuvatel väliskülalistel on põhjust peale vanalinna näha ka Kadriorgu, kogeda Põhja-Tallinna elamusi Patarei merekindluses, Telliskivis, Noblessneris, Põhjalas ja mujalgi. Tallinna vaegarenguga linnaruum ja liikumisvõimalused teevad aga väljapoole vanalinna sattumise väga ebatõenäoliseks, eriti ajaliselt piiratud ühepäevakülastaja puhul (koroonaeelsel ajal tõid ristluslaevad tipp-päevadel sadamasse kuni 12 000 inimest, kes pidid õhtuks laeval tagasi olema).
Turismi hajutamiseks vanalinnast välja, aga ka säästvate liikumisviiside soosimiseks, tuleks lahti harutada vanalinna ümbritsevad laiad liiklussõlmed, taastada glassiipuiestee (liikumisruum ümber bastionite vööndi) ning siduda vanalinn linnaruumiliselt ümbritsevate asumite ja sadamaga. See kõlab hiiglasliku ettevõtmisena, kuid plaane on selleks aastakümneid joonistanud nii linnaplaneerijad, arhitektid kui ka muud visionäärid. Lahendused on, tahet pole olnud. Kui lihtsalt parem linnaruum ja ligipääsetavus pole piisav argument, siis ometi võiks ju otsustajaile mõjuda põhjendus, et jalakäijasõbralik linnaruum vanalinna ümber suurendab linna kui terviku turismitaluvust. Kui korraga saab vastu võtta rohkem turiste, tähendab see tööd ja leiba Tallinna ettevõtjaile ja elanikele.
Linna funktsioonid linnasüdames
Elavat, Tallinna rütmi kandvat linnasüdant ei saa ette kujutada tallinlastele mõeldud teenusteta. See puudutab nii kaubandus-teenindusäri pakutavaid võimalusi, mis kuni koroonapandeemia alguseni olid üsna üksmeelselt turistile (või öisele pidutsejale) orienteeritud, aga ka ameti- ja haridusasutusi, mis tõmbavad tallinlasi linnakeskusesse käima.
2020. aasta vaatluse põhjal oli konservatiivselt hinnates vähemalt pool vanalinna kauplustest mõeldud turistile, müües peamiselt suveniire ja käsitööd. Toidukohtade arv vanalinnas oli ajaloo suurim, kuid neistki oli lõviosa nii valikult kui ka hinnatasemelt mõeldud kiirustava turisti ühekordseks teenindamiseks. Alles pandeemia aeg oma reisipiirangutega tõi vanalinna ettevõtluses taas meelde kohaliku tarbija, kuid paljudele liiga hilja.
Igapäevase tööl käimise vähenemist ning koos sellega kohalikele mõeldud teenuste kadumist tõukab ka avaliku sektori töökohtade vanalinnast väljaviimine. Lahkunud on näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Suur-Kloostri tänavalt kunstiakadeemia osakond, peatselt lähevad Georg Otsa muusikakool ja balletikool, avalikult on rääkinud lahkumisplaanidest ka siseministeerium, loodusmuuseum ja Kaitseliit. Plaane kõik oma kesklinnas ja vanalinnas laiali olevad osad ühte uude majja kokku kolida on teinud ka Tallinna linnavalitsus, praegu need plaanid küll seisavad. Iga suure asutuse väljakolimisega kaob vanalinnast hulk kõrgepalgalisi töötajaid, kes on lähedalasuvate teenindusettevõtete ja toidukohtade püsikliendid väljaspool lühikest turismi kõrghooaega.
/nginx/o/2022/06/14/14626419t1h879b.jpg)
Konkreetsete asutuste juhte ega Riigi Kinnisvara ASi valikuid ei saa süüdistada. Kuni puudub poliitiline otsus, et kogu avalik sektor osaleb oma ruumivalikutega ka linnasüdame mitmekesise kasutuse ja funktsionaalse tiheduse toetamises, ongi ühe asutuse kontekstis ilmselt kõige ratsionaalsem kolida uuematele, säästlikumatele pindadele ning müüa linnasüdames asuv kinnisvara hea hinnaga maha. Erapindadel toimuvat suunata on keerukas, kuid linna ja riigi oma kinnisvara strateegiline kasutamine mitmekesisuse hoidmiseks on teistes Euroopa vanalinnades pigem norm.
Asutuste ja töökohtade väljakolimisega paralleelselt muutuvad vanalinna niigi napid eluruumid üha rohkem Airbnb külaliskorteriteks. Vanalinn on konkurentsitult tihedaima Airbnb pakkumisega piirkond Tallinnas. Pandeemia-aastatele eelnenud kõrgajal olevat vanalinna umbes 2000 eluruumist lühirendikorterina tegutsenud hinnanguliselt üle 600. Lühiajarendi mõjude uurijate seas kasvab üksmeel, et selle kontrollimatul vohamisel on atraktiivsetele turismi sihtkohtadele negatiivne mõju. Nii peletatakse kohalikke elanikke, väheneb elamispindade kättesaadavus ja hinnatase tõuseb püsielanikele vastuvõetamatuks, süveneb gentrifikatsioon ja tajutud liigturism. Üks vanalinna uuringus osalenud püsielanik, kelle 18 korteriga kodumajast 10, varsti koguni 15 on külaliskorterid, ütles selle kohta nii: «Siis ma ei taha enam seal elada, viimane lahkuja ei ole hea olla. Praegu on veel paar peret, kes hoovis haljastust hooldavad. See ilusa haljastusega hoov on Airbnb reklaampildiks.»
Lühiajarendi reguleerimise mõtet peetakse Eestis veel vaat et ketserlikuks sekkumiseks inimese õigusesse oma kinnisvara käsutada. Samas on linnades, kus on otsustatud elamisväärse ja kvaliteetse linnakeskkonna eest seista, lühirendiäri reguleerimiseks kasutusel päris palju võimalusi, ulatudes litsentseerimisest ja mõõdukatest piirangutest (nt London lubab elamispinna lühirendile anda maksimaalselt 90 ööpäevaks aastas) piirkondlike piiranguteni (Vieux Carre, New Orleans), aga ka lausalise keeluni (Anaheim). Samuti on linnu, kus keelatakse lühiajalise rendi vahendamine või nõutakse, et omanik viibiks väljarenditava korteriga samas hoones, et vajadusel külastajate probleemidega ise tegeleda. Vanalinna elava ja funktsionaalselt mitmekesise linnakeskkonnana hoidmiseks on lühirendi vohamise kontrolli all hoidmine vältimatu, sest kohalikele elanikele on see juba igapäevaelu kõige häirivam probleem.
Kõik pole kadunud
Koroonakriis on andnud vanale linnale uue võimaluse ning osa kõige turismikesksemast ettevõtlusest on praegu kadunud. Seisame teelahkmel, kas hakata tüürima vanalinna tagasi mitmekesise ja elava linnakeskuse poole või minna sama teemapargirada edasi. Probleemist on räägitud ammu ja deklaratiivsel tasemel on seda ka korduvalt sõnastatud, näiteks räägib ka vanalinna arengukava 2014–2021, et «erasektor dikteerib endale kuuluvate ruumide kasutusotstarbe, ent see ei pruugi maailmapärandi keskkonda sobida. Kaugema suundumusena võib siin näiteks näha ohtu turismile orienteeritud ärikeskkonna domineerimises elamisfunktsiooni üle. […] Vanalinna parema funktsioneerimise tagamiseks on seega äärmiselt oluline otsida õiguslikke ja planeeringulisi lisalahendusi.» Paraku jäi see korralikult ja kaasavalt kokku pandud arengukava riiulisse, nagu need ikka kipuvad jääma, ning õiguslikud ja planeeringulised lisalahendused otsimata.
Praegu pole enam vaja alustada arutelu küsimusest, millist vanalinna me tahame – see on juba niigi selge eelmisest vanalinna arengukavast, aga ka läinud aastal vanalinna päevade raames toimunud mõttetalgutest, kus osalised (sh ettevõtjad, elanikud, muinsuskaitsjad ja turismikorraldajad) esitasid oma visioone tuleviku vanalinnast. Kõlama jäi üksmeel: keegi ei taha teemaparki, kõik tahavad elavat ja mitmekesist linnasüdant, kus oleks hea nii elanikel kui ka külastajatel.
14.–15. juunini peetaval linnafoorumil on püstitatud hoopis keerulisem küsimus: kuidas? Vanalinna teemapargistumine, nagu eespool kirjeldatud, on üks väga nurjatu probleem. Sellel on palju üksteisega seotud tahke, millest igaühel palju võimalikke lahendusteid ja lahendusteedel omakorda hulk karisid. Olen eelnevate arutelude, küsitluste ja uuringutulemuste põhjal püstitanud kaheksa võtmeküsimust, mille lahendamiseks palume linnafoorumil osalevatel spetsialistidel (sh kohaliku elu spetsialistidel ehk kohalikel elanikel ja ettevõtjatel) panna pead kokku ja pakkuda välja oma lahenduskäigud. Vastused neile küsimustele saavad sisendiks uuele vanalinna arengukavale, samuti vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorrale ja kesklinna üldplaneeringule. Kõik need olulised dokumendid, millega vanalinna arengut järgmistel aastakümnetel suunatakse, on just praegu ühekorraga avatud. Lisaks on esimest korda näha ka linnavalitsuse soovi senist olukorda muuta. Igaüks on oodatud nendes küsimustes aktiivselt kaasa mõtlema, linnafoorumi töörühmade lahendusi kuulama ning omalt poolt veel paremaid välja pakkuma.
:format(webp)/nginx/o/2022/06/14/14626417t1h81ad.jpg)