:format(webp)/nginx/o/2022/06/14/14625805t1h54ee.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/06/14/14625805t1h54ee.jpg)
- Mulla süsinikuvaru tuleb hoida ja võimalusel suurendada
- Söötis põllumaad tuleks panna metsa alla
Süsiniku teema on aina aktuaalsem, ent ometigi kui räägime betoonist, bensiinist või puidust, ei teadvusta me endale sageli, et räägime ka süsinikust, kirjutab RMK kliimamuutuste spetsialist, Eesti Maaülikooli metsakasvatuse teadur Hardo Becker.
Jättes kõrvale kõiksugu tooted, mille sees on süsinikuühendid, hõljub süsinikku meie ümber atmosfääris ja seda on suurtes kogustes talletunud ookeanis, maapõues ja metsades.
Euroopa Liidu kliimapakett «Eesmärk 55» koos suunistega peaks tagama, et Euroopa oleks 2050. aastaks esimene kliimaneutraalne maailmajagu. Need suunaviidad ja kogu rohepöörde ümber toimuv ei tekita samas segadust mitte ainult seal, kus süsiniku õhku paiskamist saaks vähendada ja vältida, vaid ka seal, kus seda saaks efektiivselt ja kiiresti atmosfäärist eemaldada. Postimehe veergudelgi on toodud esile metsade, sh nii puidu, puude kui ka mulla kliimakasu ja võimalusi süsiniku sidumiseks. Alahindamata suuri süsinikuvarusid mullas ja mulla rolli pikaajalise süsiniku ladustajana, tekib küsimus, kas me kliimaeesmärkide saavutamisel mitte ei ülehinda mulla rolli metsa ja puidu kliimakasu kõrval? Kiiretel aegadel on vaja kiireid lahendusi!
Selleks et hinnata, kas ja kuidas metsad süsinikku seovad, tuleb vaadata, kui palju süsinikku metsa sisse läheb ja kui palju seda sealt välja tuleb. Seda tehakse NEP-meetodil (net ecosystem production), mis näitab, kas konkreetne ökosüsteem on süsiniku siduja või emiteerija. Fotosünteesis seotakse taimedesse süsinikku, kus see kas talletatakse pikemaajaliselt või liigub süsinik taimse orgaanika kaudu edasi mulda. Mullas toimub samal ajal orgaanilise aine lagunemine, mille tõttu tekib emissioon mullast ehk mullahingamine. NEP-meetod kaardistab ära kogu seotud süsiniku läbi taimse produktsiooni ja ka emissiooni mullast; lahutades väljuvad süsinikuvood sissetulevatest. Nii saame teada, kas ökosüsteem seob süsinikku või hoopis emiteerib seda.
Kui soovime saada kõige suuremat kliimakasu ning ka mulla süsinikuvarusid suurendada, siis peaksime seda tegema just mittemetsamaade metsastamisega.
Mets on üldiselt kärme siduja. Mullasüsiniku varude hoidmise ja süsiniku mulda juurdetalletamise kohta on ühte kui ka teist juba kirjutatud. Mullas on väga suur süsinikuvaru ning tähtis on seda seal hoida, võimalusel ka suurendada. Kuid selleks et mulla süsinikuvaru suurendada, peab süsiniku voog mulda taimse produktsiooni kaudu olema suurem, kui on sealt mullahingamise kaudu väljuva süsiniku voog. 2020. aastal avaldatud Põhjamaade ja Baltikumi metsade kliimakasu hindavas raportis tuuakse esile, et mineraalmuldadel seotakse aastas mulda keskmiselt 5–15 kg süsinikku ning kuivendamata turvasmuldadel kuni 250 kg. See on mitu korda vähem, kui seovad metsad süsinikku puudesse – keskeltläbi seovad meie metsad aastas 2–4 tonni süsinikku hektarile, sõltuvalt muidugi puistu vanusest ja ka kasvukohast.
Samuti on meie metsade kohta koostatud süsinikubilansid näidanud väga selgelt, et süsiniku sisend- ja väljundvood mulda on peaasjalikult tasakaalus, mis tähendab, et mulda seotakse süsinikku väga vähe, kui üldse. Olgugi et mullas on suur süsiniku tagavara, on süsiniku sidumine sinna väga aeglane protsess. Mullas peituv suur süsiniku tagavara on sinna talletatud sajandite vältel, nii et mulda seotava süsiniku võidukäiku näeksime tõepoolest alles sajandite pärast. Samas on Euroopa seatud kliimaeesmärgid seatud palju lühema aja peale.
/nginx/o/2022/06/14/14625806t1hfa8c.jpg)
Suhteliselt aeglane süsiniku sidumine mulda ei tähenda muidugi, et mullas leiduvat süsiniku tagavara peaks alahindama. Mulla süsiniku suurenemist on näidanud Eestis tehtud uurimus hall-lepikutes, kus mulla tagavara suurenes keskmiselt ligikaudu üks tonn hektarile aastas. Asja juures on ka üks konks, nimelt suurenes mulla tagavara ainult endistele põllumaadele tekkinud puistutes, aga mitte endistel metsamaadel. Selline tulemus kinnitab, et viljaka mulla puhul ei õnnestu meil sinna juurde paigutada sugugi mitte suurt kogust süsinikku, kuid n-ö kurnatud mulla puhul on see väga võimalik. Kui soovime saada kõige suuremat kliimakasu ning ka mulla süsinikuvarusid suurendada, siis peaksime seda tegema just mittemetsamaade metsastamisega.
Ka Euroopa Liit on võtnud plaani istutada üle kogu Euroopa 2030. aastaks juurde kolm miljardit puud. Selle kohta, kuidas Eestis toimida, valmis maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sidumisvõimekuse analüüs, millega selgitati välja meie võimalusi. Selles vaadati muude meetmete käigus ka mittemetsamaade metsastamise potentsiaali ning leiti, et Eestis saaks metsastada 75 000 hektarit. Konkreetsemad võimalused selguvad siis, kui töö pihta hakkab.
Samuti on Eestis uuritud põllumuldade süsiniku dünaamikat. Keskmiselt suureneb põllumuldade süsinikutagavara 0,2 tonni hektarile aastas. Seda küll mineraalmuldadel ja pigem varieeruvalt, enamasti tänu taimse orgaanika mulda kündmisele või väetamisele. Seetõttu leian, et ka põllumaad, mida ei kasutata, võiksid minna metsastamisele, nii saaksime oluliselt rohkem süsinikku talletada ja seda ilma väetamise või taimse orgaanika mulda kündmiseta.
Korraliku metsamajandamise lisandväärtusena seome metsas rohkem süsinikku ja leevendame kliimamuutusi.
Mets kasvab ja seob süsinikku, talletades seda puitu – nii tüvedesse, okstesse kui ka maa alla juurtesse. Ka lehed ja okkad on osa produktsioonist, kuhu süsinikku seotakse, kuigi lehe- ja okkavahetuse tõttu mitte pikaajaliselt. Kiiremini kasvavad just nooremad ja keskealised metsad, seda näitavad selgelt ka Eesti metsade kohta koostatud kasvukäigutabelid. Kuna kasvav mets seob süsinikku puitu, on parima süsinikusidumise võimega just noored ja keskealised metsad.
Hiljuti möödus meil 100 aastat akadeemilisest metsaharidusest Eestis. Selle aja jooksul on õpetatud välja palju metsamehi ja uuritud palju metsi: kuidas seda paremini kasvatada, haigustest ja häiringutest säästa ning ka püsiva ja väärtust loovana hoida. Ilmselt ei mõeldud meie metsandushariduse algusaastatel ega ka veel üsna hiljuti metsast kui suurest süsinikusidujast. Aga aastatega edasi antud teadmised ja ka praegused teadusuuringud on andnud meile teadmise, et metsas tehtavate töödega hoiame metsa tervena ja ka produktiivsena ning saame oma vajaduste katmiseks puitu. Nüüd siis teame ka, et korraliku metsamajandamise lisandväärtusena seome metsas rohkem süsinikku ja leevendame kliimamuutusi.