Lugeja kirjutab: enesemüümise raske kunst

Tuuli Stewart. Foto: Pm

Sõbranna saatis netikutse, milles ärgitas doonoriks minema. Suur südame pilt oli juures – anneta, kui hoolid! No süda mul on ja verd jätkub ka. Verekeskuse koduleht väidab, et vajatakse eriti A-negatiivset verd. Ma olen positiivne inimene, kel just see A-negatiivne soontes. Seadsingi sammud N linna N doonoripunkti. Olen verd ennegi andnud, isegi otse patsiendile. Jah, hea mõte!

Mõningase otsimise järel koht kätte leitud, astusin julgelt registreerima. Kuna mul oli sel päeval ajalisi plaane, küsisin kohe, et kaua kogu ettevõtmine aega nõuab. Umbes 40 minutit, vastas registraator. Tore, jõuan!

Peagi põrkusime suure probleemiga - mis on ametlik registreeritud elukoht? Nimetasin Tallinn ja linnaosa (indeks). Sellest ei piisa. Arvutiprogramm nõuab täpset aadressi. Olen kolimas ja sattusin kimbatusse.

No kirjutage sinna «ajutiselt puudub» või «muutumas». Nagunii olen üürnik.

Registraator muutus silmanähtavalt ärevaks. Kohale tariti veredoktor, kes väitis, et tema asi pole elukohta uurida või programme sättida, tema tegeleb vere võtuga. Niipalju teadis ta küll öelda, et küsimus on väga oluline, kuna ma võin ju Aafrikast pärit olla. Ma ei osanud teda kuidagi rahustada, sest kõnelesime eesti keeles, minu nahavärv oli lähedane tema omale, aga muidugi – mine isahane tea. Reeglite ja seaduste kohaselt võin ma kas või Antarktikast olla, kui oman elamisluba vähemalt aasta. Kinnitasin ka, et ei, ma pole prükkar, st pestud ja kammitud boonusena hääle üldkonditsioonile. Ometigi toimus registratuuris suhtumise muutus – minuga hakati nüüd vene keeles kõnelema.

Võ po russki ponimajete? Nam eti dannõje nužnõ?

Kinnitasin siis nõutud slaavi murdes sama, mis enne maakeeli öeldud oli ja lisasin igaks juhuks, et räägin veel mõnda keelt päris korralikult, Aafrikast sellegipoolest ei ole, mida ju ka enne esitatud ja registreeritud ID näitas.

Olgu. Otsustati helistada juhatusse. Juhatuse nõusolekuga registreeritigi mind lõpuks e-maili aadressiga (minu puhul püsiväärtus kõigi muude muutujate korral).

Esmaste andmete sissekandmine võttis aega 30 minutit, kuid nüüd olin valmis tutvuma voldikuga ja minema küsimustikku täitma. Selleks pidin vastama küsimusele «haridus?».

Kõrgem. «No siis saate vast arvutiga hakkama».

Arvutiga sain, aga küsimused olid pigem sellised trikiga. Üldised nõuded – terve, puhanud ja söönud; kaine; mittesüstiv; kehakaaluga üle 50 kg; 18-60-aastane; Eesti Vabariigi kodanik või elanud Eestis elamisloa alusel üle 1 aasta – olid arusaadavad. Edasi läks keeruliseks, sest situatsioonide lahterdused kippusid olema nagu muinasjutust, kus ei tohtinud ei paljas ega riides olla, ei jala käia ega ratsa sõita. Vastusevariandid «ei» või «jah».

Kuidas vastata kõikehõlmavale küsimusele, kas teil on kunagi olnud juhuslikke suguühteid, olete omanud rohkearvuliselt seksuaalpartnereid, sh raha eest? Ma ei usu juhustesse, aga elu on põnevust täis olnud. Rohkearvuline on mulle seletamatu mõiste. Kas kaks on palju? Aga kolm (-teist, -kümmend, -sada)?

Olgu, sain enam-vähem aru, mis küsitakse – kas oled prost? Ei ole. Selles mõttes. Katsun enamasti oma aju ja selle päraldisi müüa. Üks enesemüümine puha ja «turul me oleme, vennad ja õed», aga selge – füüsiline tervis on korras ja veri ilmselt puhas ning igas mõttes negatiivne. Sellepärast ju pakun, et hea kraam. Vastus «ei».

Kuna kõik küsimused olid eluülesed, mitte viimase ühe, kolme või viie aasta kohta, oli raske vastata, sest küsimused olid esitatud vormis «kas teil on või on olnud». Vastasin näiteks «jah» küsimusele, kus ühes pajas kõiksugu jahmatavate haiguste kõrval oli ka «lööve». Viimati oli mul mingi lööve kui Venemaal käisin, sest -30C ajas mu näo terveks nädalaks kärna. Seletasin seda hiljem ka arstile. «Kas teil või teie seksuaalpartneril on kunagi olnud...» küsimused jätkusid. Enamiku «ei»-de kõrvale sattus ka mõni üksik «jah». Küsimärke peas tekkis aga üha juurde.

Lõpetanud arvutis plõksimise, võisin võtta kaardi ja numbri ning liikuda edasi tohtri kabinetti. Kell liikus murettekitavalt esimese tunni lõpu poole. Nüüd tuli sama küsimustik koos spetsialistiga uuesti üle käia. Tunnistasin kohe, et minu teadmised konkreetsetest diagnoosidest pole piisavad, aga maakeeli – olen terve kui purik ja seda saab ka perearsti lehelt näha. Viimati käisin hädaga 10 aastat tagasi miskit tõendit saamas, hiljuti mõõdeti kõik mõõdetav üle – ühtki häda ei leitud. Niinii. Aga teil on siin mitu küsimust punasega märgitud, kostis murelik spetsialist. Võtsime siis veel kord kogu minu aastakümnete taha ulatuva hinge- ja intiimelu ette, vaagisime füüsist ja füsioloogiat, täpsustasime kunagisi diagnoose.

Arvutiekraan keerati minu vaateväljast nagu pangaski (andmed on salajased teie enda huvides), seega ma ei tea, mis anamneesi tegelikult tipitud sai. Vahelduseks kuulasin ära lühiloengu Euroopa Liidust ja kogu käimasoleva operatsiooni tähtsusest. Kuni andmeid täpsustati, tegin endale selgeks, et bi- või homoseksuaalse mehena ma verd anda ei saa, võrreldavate hobidega naisena aga küll. Hmh?!

Uus mure – olin pihtinud, et 18 aastat tagasi oli mul olnud operatsioon. Nüüd oli vaja teada, kas prügikasti läinud osa minust oli healoomuline või pahaloomuline. «Tont seda teab» ei olnud hea vastus, sain kohe aru, kui see üle huulte oli lipsanud.

Peate meile selle kohta tõendi tooma.

Kust ma selle saan?

No teile ju anti mingi paber, mille te pidite perearstile viima?

Ei tea. Võimalik, aga perearste ju polnud sel ajal. Mul alles küll midagi pole. Lihtsalt oli hää meel, et hinge jäin. Kas te saate äkki sealt perearsti andmebaasist minu nime alt vaadata?

Meil ei ole perearsti andmetele ligipääsu.

Murelikuks tegi mind nii see, et ma ei saanud oma head või vähemalt neutraalset loomust tõestada kui ka see, et tegelikult ongi minu jutt või mälestused teave, mille alusel vere võimalikku kvaliteeti hinnatakse. Kas verd ja andjat ei kontrollitagi siis kõigi nende võimalike koleohtude suhtes? Kas minu vastused panevadki paika tulevase organi siirdamise või ihuliikme (mida veri ju on) saasta s(t)aatuse? Peaasi, et ei oleks Aafrikast. Aga ühel päeval ju võib-olla on. Elamisloaga või kodakondsusega. Ja üldse, miks just Aafrika? Kas teised mandrid sobiksid? Millised? Aga kui tahaksin mõnd teist organit loovutada? Ma ei saa olla spermadoonor. Kuigi olen terve. Veel üks ihueraldis, mida saab lihtsasti loovutada. Huvitav oleks doonorivaliku protseduuri võrrelda. Kas see sõltub pigem personali kultuurieelistustest või on rõhk hädalistel ootajatel ja meditsiinilistel näidustustel?

Kell kiirustas teist tundi. Ometigi, olime küsimustiku lõpetanud. Pärisin veel kord, et kaua protseduur aega võtab. 6 minutit, kõlas mind rahustav ja ikka veel rahuldav vastus.

Näpuveri. Vihkan seda osa. Aga mis teha. Ma saan aru protseduuri vajalikkusest ja kannatan ära.

Tilk punast elumahla läks aparaati ja varsti piiksus vastus.

«Emoklobiin 111». Püüdsin kõigest väest mõistatada, kas mind puurivad targad silmad edastavad negatiivset või positiivset uudist. Või hoopis finišiteadet? Hirm hakkas. Nii tahtsin lõpuks ometi positiivselt A-negatiivne olla.

Peate rohkem loomaliha sööma.

Ma ei söö liha, podisesin vabandavalt.

Nojah, eks see kõik ole elukommetega seotud, ohkas spetsialist väsinult. Mis ta sellega öelda tahtis, jätsin täpsustamata.

Kell oli nüüd sealmaal, et lausa nõudis tegutsemist ühes või teises suunas.

Küsingi otse: «Kas te mu verd tahate? Ma pean muidu minema».

Selgus, et küsimustikke polnud enam palju jäänud - nüüd trükin kõik välja, vaatame üle ja siis allkirjastate need.

Ei! Ma ei olnud valmis veel kord küsimustik-test-analüüsi läbima. Kas te saate aru, et ma tulin verd andma?! Vabatahtlikult ja tasuta. Kodaniku- ja inimesetundest! Kui kellelgi on seda rohkem vaja kui minul, siis võtke. Aga ärge närige rohkem hinge ega kulutage mu aega. Seda viimast on jälle mul pidevalt vajaka. Doonorit pakute?

Edasi tuleb see koht, kus telekas oleks hääle asemel pidev piiks ja pildi kiirendus.

Lahkusin kiirustades, sest mu aeg oli nüüd lõplikult otsas. Palusin ankeeti kanda, et kui keegi kunagi vajab, siis olen kohe valmis andma. Verd. Ei muud. Andke ainult teada. Aadress on ju olemas, see neti oma ja püsiv. Loen teateid, isegi kui olen Aafrikas. Südamepildikesi ja laps-invaliidide reklaame ei taha. Ma lihtsalt pole enam positiivne, olen A-negatiivne.