Edit Talpsepp ⟩ Laste- ja peretoetuste tõusu eelnõu kui populistlikult nõrk julgeolekurisk

Uuest aastast tõusevad peretoetused. Foto: Arvo Meeks

Ehkki Keskerakonna ja EKRE algatatud laste- ja peretoetuste eelnõu on nimetatud populistlikuks katseks valitsus lõhki ajada ning lapsi kilbina kasutades riigitüür taas enda kätte haarata, pole nimetatud eelnõu ka potentsiaalsete valijate seas kuigi laialdast populaarsust pälvinud. Isegi paljud tavakodanikud mõistavad, et eelnõuga planeeritav toetuste jagamine oleks ebaõiglane, eelarve suhtes vastutustundetu lühinägelikkus ning iibe tõstmise seisukohast küsitava efektiivsusega. Samuti võib eelnõuga seotud valitsuskriisi tulemus – EKRE ja Keskerakonna võimuliit – olla julgeolekurisk Eestile ning tähendada Ukraina sõjapõgenike olukorra halvenemist, kirjutab teadusfilosoof Edit Talpsepp. 

Mitte kedagi, kes enda ümber sotsiaalpoliitilises plaanis toimuva vastu vähegi huvi ilmutab, pole tõenäoliselt päris külmaks jätnud viimaste kuude jooksul jõudsalt küpsenud valitsuskriis, mis leidis oma plahvatusliku kulminatsiooni mõned päevad tagasi, kui peaminister Kaja Kallase ettepanekul vabastas president Alar Karis ametist kõik Keskerakonna ministrid. Konflikti üks osaline, riigikogu esimees ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas üritas Kallase otsust serveerida millenagi, mis on ajendatud Reformierakonna vastumeelsusest laste- ja peretoetuste tõstmisele, üllaste eesmärkide saboteerimisena jne.

Arvestades Reformierakonna, EKRE ja Keskerakonna suhteid, nimetatud parteide maailmavaatelisi seisukohti, Kallase tõusvat populaarsust «Euroopa uue raudse leedina» ning Ratase varasemaid vangerdusi võimule pääsemiseks, on muidugi laialdaselt tekkinud õigustatud kahtlusi, kas kõnealuse toetuste tõusu käsitleva eelnõu loomise motiiv on ikka siiras mure Eesti perede ning laste heaolu pärast. Eelnõu on laialdaselt nimetatud magedaks populismiks ning püüdeks vahendeid valimata, lapsi kilbile tõstes taas riigitüür oma käppade vahele krabada. Käesolevas kirjatükis esitan enda kui Eesti tavakodaniku seisukohast lähtuva mõtiskluse selle kohta, miks tüliõunana välja reklaamitud eelnõu on isegi populistlikust aspektist vähese veenmisjõuga ning psühholoogiliselt nõrk survestusvahend eelnõu esitajate ja toetajate jaoks soovitavas suunas.

Eelnõu näiliselt üllad eesmärgid

Kavandatava eelnõuga planeeritakse esimese ning teise lapse toetust tõsta 60 eurolt 100 eurole, kolme ja enama lapsega pere toetus seniselt 300 eurolt 700 eurole, seitsme- ja enamalapseliste perede toetus senise 400 asemel 900 eurole kuus. Ehk kui seni sai ühe lapsega pere 60 eurot, kahe lapsega pere 120 eurot, kolme lapsega pere 520 eurot ning seitsme lapsega pere 1020 eurot, siis uue kavandatava toetuste süsteemi järgi hakkaks ühe lapsega pere saama 100 eurot, kahe lapsega pere 200 eurot, kolme lapsega pere 1000 eurot ning seitsme lapsega pere 1600 eurot. Taolist toetuste tõusu põhjendatakse peamiselt lastega perede majandusliku heaolu eest hoolitsemisega inflatsiooni ja hinnatõusu tingimustes ning iibekasvu innustamisega eesti rahvuse ja keele säilimise ning tulevase maksujõulise elanikkonna taastootmise huvides.

Paraku, üllatuslikult või mitte, on see näiliselt õilsaid eesmärke kätkev kava pälvinud üsna laialdast negatiivset vastukaja, selle emotsionaalsed ja ratsionaalsed põhjused varieeruvad inimeseti, sõltudes nende perekonnaseisust, maailmavaatest ja muust. Vaadeldes leibkondi, kus lapsi kasvab alla kolme, võib selle vastuseisu ühe põhjusena välja tuua kadeduse ja/või riivatud õiglustunde. Kingitud hobuse suhu ei vaadata ning kahe lapse puhul oleks toetuse tõus, kokku 80 eurot, täiesti meeldiv summa – kataks näiteks mõnes linnas suurel määral ära juba lasteaia ühe kuu kohatasu.