JUHTKIRI ⟩ Vene riik on jõhker sariküüditaja

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Iseseisvusega harjunutele oli küüditamise brutaalsus šokk
• Venemaa on ajaloos korduvalt inimesi küüditanud
• Rahu ei toonud Eestile turvalisust ja sama võib korduda Ukrainas

Küüditamise aastapäeval peame paraku meenutama, et Ukraina sõja tõttu on küüditamine ja selle oht reaalsus, millega on silmitsi ukrainlased. Küüditamine pole enam üksnes mineviku küsimus.

14. juunil 1941 viis Nõukogude võim Siberisse umbes 10 000 eestlast. Küüditamine tuli siinsetele inimestele šokina, sest keegi iseseisvusega harjunuist ei osanud ette kujutada säärast brutaalsust.

Venemaa alustatud täiemahuline sõda Ukrainas 24. veebruaril ja seal sooritatud kuriteod teevad kurvalt selgeks, et küüditamine pole vajunud vaid ajalukku. Vaadates seda, kuidas Vene võimud küüditavad Venemaale Ukraina tsiviilelanikke, on selge, et Venemaa kasutab küüditamist relvana Ukraina rahva vastu.

1941. aasta küüditamine jõudis eestlastesse hirmu külvata vähe aega, sest peale tuli Saksa okupatsioon. Pealegi näitas 1941. aastal peetud suvesõda, et eestlased said aru, et küüditamine ei tohi kunagi korduda, ja haarasid soodsa hetke saabudes relvad. Paraku kordus küüditamine 1949. aastal.

Venemaa riigipea Vladimir Putin viitas eelmisel nädalal peetud kõnes Peeter I vallutustele, rääkides alade tagasivõtmisest Rootsilt. Ajalugu on olnud üks Putini lemmikteemasid kogu tema valitsemisaja jooksul. Sestap tasub ka meenutada, et küüditamine on olnud Venemaa arsenalis juba ammu. Venelased küüditasid inimesi nii Liivi kui ka Põhjasõjas. 20. sajandi küüditamised Nõukogude võimu poolt ning praegu Ukrainas toimuv on vaid loogiline jätk sellele, kuidas Venemaa kohtleb vallutatud rahvaid. 

Ida-Euroopa riike on süüdistatud ajaloolises paranoias ja russofoobias ning tehtud neile etteheiteid oma ajalootraumade meenutamise eest. Kuid nagu Ukraina sõda eredalt näitab, pole tegemist ainult ajalooga. Küüditamine on igapäevareaalsus.

Mis tahes riigi välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel loeb ajalooline kogemus. Ida-Euroopa riike on süüdistatud ajaloolises paranoias ja tehtud neile etteheiteid oma ajalootraumade meenutamise eest. Tihti kõlavad süüdistused ka russofoobias. Kuid nagu Ukraina sõda eredalt näitab, pole tegemist ainult ajalooga. Küüditamine on igapäevareaalsus.

Sestap mõjuvad õõnsalt ka üleskutsed, nagu peaks Ukraina rahu nimel ohverdama mingi osa oma territooriumist, sest siis saaksid inimesed justkui edasi elada. Aga me oleme näinud, mis juhtub Venemaa okupeeritud territooriumidel, kus inimesi tapetakse, vägistatakse ja ka küüditatakse. Need ei ole kindlasti väärtused, mille üle Euroopa nii uhke on.

Rahu ei too inimestele turvalisust, täpselt nii nagu juhtus Nõukogude võimu saabumisega Eestisse 1940. ja 1944. aastal. Küüditamise kogemusest on rääkinud rahvusvahelisel areenil ka peaminister Kaja Kallas.

Muidugi võib tunduda ebarealistlikuna nõuda karistust nende tegude eest, mida Vene sõjavägi on Ukrainas korda saatnud. Kuid ohvrite ja õigusemõistmise seisukohalt tuleb seda teha. Vaatamata sellele, et Nürnbergi protsessil ei mõistetud õigust kommunistlike kuritegude eest, said paljud natside ohvrid ja nende lähedased siiski kogeda õiglust ja Saksamaa võis pöörata oma ajaloos uue lehekülje. Me ei tea, millal ja kas üldse on Venemaa suuteline oma ajaloos uut lehekülge pöörama, kuid kuritegude dokumenteerimisega tuleb alustada kohe. Vastasel korral vajub see unustuse hõlma ja mingil ajal tuleb meile ja maailmale taas šokina, kui meid peaks taas küüditatama.