Iverson Ng ⟩ Üha vägivaldsem maailm vajab edasiarendatud Balti ketti

Postimehe kolumnist Iverson Ng. Foto: Erakogu

• 2019. aasta Hongkongi kett oli Balti keti pärand
• Inimkettide kasutamine ei pruugi alati tulemusi anda
• Venemaa ja Hiina režiimid on saavutanud edumaa

Üha vägivaldsemaks muutuvas maailmas vajame endiselt edasiarendatud Balti ketti, mis tuletaks maailmale meelde, et ühel päeval peab rahu vägivallast võitu saama, kirjutab kolumnist Iverson Ng. 

Ajal, mil Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on kestnud üle saja päeva, tunnevad nii Ukraina kui ka Balti riigid ohtu õigusele olemas olla. Vene okupantide toime pandud inimsusvastaste kuritegude juures tekib küsimus, kas reeglitel põhinev rahvusvaheline kord ikka jääb kehtima ja kas Venemaa hakkab riigi olemasolu eitamist lisaks Ukrainale kohaldama ka Balti riikide suhtes.

Mai lõpus toimus Washingtoni Ülikoolis Seattle’is 28. korda iga kahe aasta tagant toimuv Balti uuringute konverents, et tuua kokku Balti riikide ja Vaikse ookeani loodepiirkonna teadlasi. Vestlusringides, ümarlauaaruteludel ja töötubades räägiti Balti riikide rollist hääbuva Nõukogude pärandi ja tugevneva Euroopa integratsiooni vahelisel ristteel.

Kuna kohal olid valdavalt Balti teadlased, kes on juhtumisi ühtlasi ka osa vanast diasporaakogukonnast, on nende mälestused Nõukogude okupatsioonist Balti riikides jäänud tugevaks. Kuigi kolm päeva kestnud erialadevahelisest konverentsist võtsid osa Eesti, Leedu ja Läti teadlased, oli minu jaoks üllatav, et vestlusringis räägiti niivõrd vähe Eesti diasporaaliikumise teemadel.

On irooniline, et niipalju kui Balti riikide muuseumid ka ei hooli Balti keti pärandist, on Läti ainus riik, kes ei suutnud eelmisel aastal korraldada Hongkongi Balti keti fotonäitust.

Mind kutsus konverentsile Läti kaasprofessor, kelle vanemad olid sõjapõgenikud, ja mina osalesin konverentsil kui Washingtoni Ülikoolis toimunud Hongkongi Balti keti näituse kuraator. On irooniline, et niipalju kui Balti riikide muuseumid ka ei hooli Balti keti pärandist, on Läti ainus riik, kes ei suutnud eelmisel aastal korraldada Hongkongi Balti keti fotonäitust. Samal ajal õnnestus mul teha koostööd Eesti Mälu Instituudi ning Leedu okupatsioonide ja vabadusvõitluse muuseumiga. Igal juhul tasub mõtiskleda Balti keti rolli üle maailmas ajal, mil selle pärand rändas Seattle’ist Hongkongi.

Alustada võiks sellest, et välja arvatud iga aasta 23. augustil, arutletakse Eesti ühiskonnas harva selle üle, kuidas Balti ühtsus aitas kõigil kolmel Balti riigi rahval iseseisvust taastada. Domineeriv kommunismi- ja fašismiohvrite mälestamise diskursus rõhutab kollektiivset traumat, millel oli kandev roll selles, kuidas tollane Balti rohujuuretasandi liikumine astus vastu langevale Nõukogude režiimile, tuues päevavalgele ebaseadusliku Stalini-Hitleri pakti.

1989. aasta Balti ketil oli sümboolne roll selles, et näidata, kuidas kolm erineva keele- ja kultuuritaustaga rahvast on võimelised ühinema ja hukka mõistma kaks tollast totalitaarset režiimi. Kuigi rahumeelne inimkett oli taktika, jätab see välismaailmale mulje, et eestlasi, lätlasi ja leedulasi ei seo mitte ainult geograafiline lähedus, vaid ka ajaloolised sündmused, nagu Balti kett.

Hongkongi vaatenurgast oleks mul lihtne järeldada, et 2019. aasta Hongkongi kett oli kõige olulisem Balti keti pärand. 2019. aastal rääkisid arvamusliidrid kõigist Balti riikidest, kuidas baltlased inspireerisid hongkonglasi kuus kuud kestnud Hongkongi rahutuste ajal rahumeelset inimketti organiseerima.

Kuid 1989. aasta Balti keti üleilmne pärand ulatub Hongkongist kaugemale. Esmalt moodustasid taiwanlased 2004. aastal inimketi, et mälestada 1947. aasta 28. veebruari veresauna, kui toonasesse Hiina valitsusse kuulunud Guo­mindangi juhid surusid Taiwanil vägivaldselt maha valitsusvastase ülestõusu. Taiwani kahest miljonist elanikust koosnev inimkett saatis Hiina Kommunistlikule Parteile tugeva signaali, et igasugune sõjaline sekkumine de facto Taiwani riigis leiab eest Taiwani rahva vastupanu.

2013. aastal väljendasid katalaanid 1,6 miljonist inimesest koosneva ja 400 kilomeetri pikkuse inimketiga oma nõudmist Hispaaniast eralduda, kuna ei olnud rahul Hispaania konstitutsioonikohtu 2006. aasta Kataloonia autonoomia statuudi tõlgendusega. Kataloonia ketti korraldati kuni 2016. aastani veel kolm korda.

Kogu lugupidamise juures ei pruugi aga inimkettide kasutamine rohujuure-tasandi liikumiste osana anda neid tulemusi, mida osalejad on kavandanud.

Tulles tagasi Balti riikidesse – aasta pärast seda, kui leedulased avaldasid 2019. aastal Vilniuses inimketiga solidaarsust hongkonglastele, korraldasid nad 2020. aastal teise inimketi, et toetada politsei jõhkruse ja Lukašenka režiimi all kannatavaid valgevenelasi. Asjaolu, et Leedu välisministeerium andis 2021. aastal Svjatlana Tsihhanovskaja büroole diplomaatilise staatuse «Valgevene demokraatia esindusena», on näide sellest, et leedulaste toetus valgevenelastele ei ole ainult sümboolne.

Kogu lugupidamise juures ei pruugi aga inimkettide kasutamine rohujuuretasandi liikumiste osana anda neid tulemusi, mida osalejad on kavandanud. Ülaltoodud näidete puhul näib, et ükski neist pole saavutanud osalejate soovitud tulemusi: vabadust armastavad hongkonglased on sattunud kas vanglasse, pagulusse või sooritanud enesetapu; Hiina kommunistlik režiim ähvardab taiwanlasi regulaarselt sõjaliselt; Kataloonia iseseisvusliikumine on kaotanud oma hoo; Lukašenka režiim jätkab demokraatlike valgevenelaste kohtu alla andmist, kui nad otsustavad riiki edasi jääda.

Teisest küljest näib, et Venemaa ja Hiina autoritaarsed režiimid on saavutanud edumaa. Venemaa täiemõõdulise sissetungi algusest Ukrainasse on möödunud rohkem kui kolm kuud, kuid Putini despootlik taktika kodus ja välismaal on kohanud vähe vastupanu, hoolimata ELi kuuest sanktsioonide paketist; Hiina null-koroonapoliitika on hakanud Shanghais võitu kuulutama pärast mõni kuu kestnud ebainimlikke täielikke sulgemisi. Sellistel juhtudel tunduvad mittevägivaldse kodanikuallumatuse taktikad, nagu inimketid, täiesti ebaolulised.

Üha vägivaldsemaks muutuvas maailmas vajame endiselt edasiarendatud Balti ketti, mis tuletaks maailmale meelde, et ühel päeval peab rahu vägivallast võitu saama.

Tõlkinud Ago Raudsepp