Peeter I sünniaastapäeva tähistamisel ütles Putin, et Põhjasõjas mitte ei vallutatud maid, vaid võeti need tagasi. Teatavasti läksid Põhjasõja tulemusena Venemaa koosseisu ka Eestimaa ja Liivimaa.
Sellise mõtteviisiga asetab Putin ennast hoopis teise ajastusse. Ja mida edasi, seda kaugemale. Kui eelmise aasta suvel üllitatud Ukraina ajaloo eitamisega paigutas ta ennast 19. sajandisse, siis nüüd positsioneerib Putin ennast juba 18. sajandisse.
Kindlasti ei peaks ülejäänud maailm langema Putini tasemele ja hakkama tema mängu kaasa mängima. Võib-olla Putin seda just tahabki, et Euroopas hakataks arutama, missugusele valitsejale mingisugune maatükk kunagi kuulus. Vanad haavad kistakse lahti ja kõik lähevad omavahel tülli – Putin saab jagada ja valitseda.
Iseenesest poleks ju raske meenutada Putinile kasvõi Kaliningradi oblasti ajalugu, mis ei alanud 1945. aastal. Kuid võib-olla on hoopis olulisem juhtida tähelepanu sellele, et 13. sajandil asutatud Königsbergi linn kannab alates 1946. aastast massimõrvar Mihhail Kalinini nime. Korraldusele hukata Katõnis tuhandeid Poola ohvitsere ei kirjutanud alla Stalin üksi. Seal on ka Kalinini nimi.
Demokraatlik maailm peab näitama, et ka nemad oskavad oodata. Me ei pea kartma mitte Putini alandamist, vaid Putini võitu.
Kolonialism ja impeeriumi taastamise soov ei ole Putini üleeilse avalduse puhul üldse peamine. Tähelepanu tasub pöörata lausele, et vallutatud Ingerimaa alasid, kuhu asutati Peterburi linn, ei tunnustanud tol ajal mitte ükski Euroopa riik. Just siia on koer maetud. Putin tahab teha nägu, et tal on aega oodata küll ja lõpuks tunnustatakse tema vallutusi niikuinii – sest ajalugu ju nii käibki.