R, 9.12.2022

AK AJALUGU ⟩ Muuseumirahvas viis Tallinna õpetajad karujahile

Muuseumirahvas viis Tallinna õpetajad karujahile
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Varustusaia idee oli tagada, et õpilased saavad tunnis õpitud taimi käes hoida. 1930ndad.
Varustusaia idee oli tagada, et õpilased saavad tunnis õpitud taimi käes hoida. 1930ndad. Foto: Pedagoogika Arhiivmuuseum
  • Kui muuseumile on vaja karutopist, tuleb loom ise küttida, arseen välja ajada ja topis valmistada
  • Pedagoogika arhiivmuuseum oleks õpetajate abil sellega peaaegu hakkama saanud
  • Oma aja Ahaa-keskus korraldas rahvale arutlusõhtuid näiteks sellest, kas loomal on mõistus

Tallinna Linna Pedagoogiline Muuseum alustas tegevust 1922. aastal. Eesmärgiks oli koguda, eksponeerida ning koolidele laenutada pedagoogilist kirjandust ja moodsaid õppevahendeid – teadmisi laiali laotada, nagu seisab muuseumi esimeses juhatuskirjas. Muuseumist kujunes esimese juhataja, innuka pedagoogi ja ühiskonnategelase Aleksei Jansoni (1866–1941) eestvedamisel aga midagi palju suuremat – tugi- ja innovatsioonikeskus koolidele ja õpetajatele.

Wunderkammer

Alustuseks sai Tallinna keskraamatukogu hoones tegevust alustanud muuseum enda käsutusse pedagoogikaalase raamatukogu, mille Tallinna linn oli oma õpetajaskonnale asutanud 19. sajandi lõpul. Muuseumi kasutuses oli kaks ruumi, kus töötasid direktor, laborant ja teenija.

Vastses vabariigis ei suutnud koolid soetada piisavalt õppevara, Tallinna omad said seda siit laenutada või kohapeal kasutada. Bioloogia-, keemia- ja füüsikainstrumendid telliti linna kulu ja kirjadega välismaalt ning laenutati koolidele välja tasuta.

Eesti taimestik. Metsmaasikas. Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi ja Töökooli välja antud seinatabel.
Eesti taimestik. Metsmaasikas. Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi ja Töökooli välja antud seinatabel. Foto: Pedagoogika Arhiivmuuseum

1936. aastal hakati koos kunstnik August Janseni ja ajaloolastega tegema pilte Eesti ajaloosündmustest ja rahvakombetalitustest. Janseni kavandite järgi trükiti kirjastusühingus Töökool ajaloopildid linnuse kaitsmisest, hiiekommetest, Võnnu lahingust ja teistest olulistest verstapostidest Eesti ajaloos. Kuna kodumaal õppevahendeid teha oli soodsam – ühe ajaloopildi ise tegemine maksis kolm krooni, kuid välismaalt tellitud seinatabel 4,50 –, kavandati ja trükiti peagi veel botaanikatabeleid, samuti konstrueeriti füüsika- ja keemiainstrumente.

Kogusid täiendati ja arendati innukalt. Muuseumisse soetati akvaariumid nii kodumaiste kui ka eksootiliste kaladega, seejärel hangiti elavnurka roomajad ja linnud ning 1930ndatel elas muuseumi vivaariumis koguni ahv. Kõiki soovitud loomi muuseumisse kolida mõistagi ei õnnestunud, seepärast tuli loomariigi tutvustamiseks topised kasutusele võtta.

1929. aastal sai muuseum riigimaade ja metsade valitsuselt loa kollektsiooni täiendamiseks karu maha lasta. Kuna mesikäpa topis pidi asuma ühiskondlikku teenistusse, kutsuti ajalehes Meie Maa karujahile terve Tallinna õpetajaskond. Sel korral jäi jahiluba küll kasutamata, sest – nagu põhjendatakse kordusloa taotluses – karu lihtsalt ei leitud.

Õpetajad on oodatud karujahile. Kuulutus 14. detsembri 1929 ajalehes Meie Maa.
Õpetajad on oodatud karujahile. Kuulutus 14. detsembri 1929 ajalehes Meie Maa. Foto: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

Loomadest, kes siiski õnnestus kinni püüda, valmistati topis kohapeal. Kui direktor Jansen palus linnavalitsuse tervishoiuosakonnalt luba kilo arseeni ostmiseks, ei näinud ametnikud selles midagi iseäralikku, sest arseeni vajati loomatopiste valmistamisel.

Kahes kitsukeses toas alustanud muuseum kolis 1927. aastal kahekorruselisse majja Sakala tänaval, kus paari tegutsemisaasta vältel saadi enda käsutusse juba üheksa tuba. See võimaldas sisse seada auditooriumi, töökoja õppevahendite valmistamiseks ja parandamiseks ning pimiku. Nii oli võimalik pakkuda koolidele ruumi, kus kasutada õppevara, mis välja laenamiseks liialt suur või hinnaline.

Topised ja muud õppevahendid muuseumi hoidlas. 1930ndad.
Topised ja muud õppevahendid muuseumi hoidlas. 1930ndad. Foto: Pedagoogika Arhiivmuuseum

Esialgu vaid koolidele mõeldud väljapanek sai populaarseks kogu linnarahva seas. See ajendas juhuslikes kuhjades seisnud kogusid süstematiseerima ja selgitavate siltidega varustama. Kui koolidele olid muuseumi teenused priilt käes, siis ülejäänud pidid maksma. Näiteks ruumi kasutaja pidi valgustuse eest maksma 30 senti.

Teenused osutusid populaarseks ja aastate jooksul kasutasid muuseumi ruume ja eksponaate Punane Rist, masseerijate kursused, akvaariumide harrastajate ring, seemne kontrolljaam, karskusliit ja teised.

Kõigile, aga eelkõige linnaametnikele hakati korraldama populaarteaduslikke loenguid füüsikas, loodusloos, astronoomias ja maateaduses. «Ülemiste järve veetilga elukäik», «Kas on loomadel mõistust» on vaid mõned kord nädalas toimunud loengute teemad.

1936. aastal moodustati muuseumi juures õppegrupid loodus- ja teadushuvilistele keskkooliõpilastele. Avalikke loenguid pidama ja ringe juhendama hakkasid vastava ala õpetajad.

Loodushariduse visionäär

Aleksei Janson nägi juba 1923. aastal võimalust hakata Kadrioru pargis, praeguse presidendilossi kohal korraldama kooliõpilastele kevadsuvist ekskursioonijaama, et linnalapsed saaksid uurida taimi, linnupesi, kive ja pinnast, töötada mikroskoobiga ja loodust pildistada. Ekskursioonijaamast pidi saama muuseumi elava looduse jaoskond, kus loomadele ja puurilindudele lisaks oleks tingimata botaaniline osa. Jansoni meelest võis botaanilisest osast arendada botaanikaaia, kui istutada taimerühmad kogu Kadrioru pargi alale ja nimesildid juurde panna. Ehituse peavalitsus oli plaaniga päri ja nõustus andma ühe pargi tiikidest veetaimede jaoks.

Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi personal 1929. aastal. Keskel istub juhataja Aleksei Janson.
Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi personal 1929. aastal. Keskel istub juhataja Aleksei Janson. Foto: Pedagoogika Arhiivmuuseum

Ekskursioonijaam alustas siiski alles kümnend hiljem – esimene matk toimus 1933. aasta hiliskevadel. Esimest ekskursioonijaamasuve saatis edu, seepärast laiendati järgmisel aastal tegevust. Teise suve matkadel osales juba sadakond õpilast ja maha matkati paar tuhat kilomeetrit. Matkadel uuriti kodumaist loodust ning korjati taimi, putukaid ja kivistisi, mis hiljem hoolikalt korrastati ja näitusele välja pandi.

Loodusharidust toetas Sakala tänava hoone lähedale loodud varustusaed, kuhu istutas taimed aednik. Taimed valiti koolide nimekirjade alusel – nii said õpilased varustusaias vaadelda ja korjata taimi, mida loodusõpetuse tunnis parasjagu õpiti.

Jansoni enda huvi loodushariduse vastu oli suur. 1936. aastal moodustati muuseumi juurde õpigrupid keskkooliõpilastele, mida juhendasid vastava ala õpetajad. Botaanika, zooloogia, entomoloogia, inimese anatoomia, keemia, füüsika, astronoomia ja geograafia alal tegutses aasta pärast juba 17 rühma ning muuseum raporteeris, et neis osaleb ligi 300 õpilast.

Kino ja raadiosaated

1930ndatel hakati Jansoni eestvedamisel ja välisriikide eeskujul näitama õpilastele filme, et kultuurse ja kasvatava mõjuga linateosed noorte arengut toetaksid. 1936. aastal aastal õnnestus muuseumil Tallinna suurimas kinos Gloria Palace korraldada lausa 20 kinoseanssi, millel osales üle 17 000 õpilase.

Filmi peeti tähtsaks. Arvati, et tuleks luua kultuurfilmide ladu, mis aitaks kino korraldada üle Eesti. Nii asutati muuseumi juurde kino­osakond ja filmoteek, muuseumi fotolaboris valmistati diapositiive. 1933. aastast hakati koolidele laenutama kitsasfilmiaparaate, filmoteeki täiendati pidevalt.

Väljalõige 15. mai 1936 Õpetajate Lehest, kus käsitleti õpilaskino.
Väljalõige 15. mai 1936 Õpetajate Lehest, kus käsitleti õpilaskino. Foto: Pedagoogika Arhiivmuuseum

Koolikino kõrval algatas muuseum õpilastele suunatud raadiosaated. 1932. aastal kirjutas muuseumi juhataja Raadio Ringhäälingu juhatusele, et õpetajategrupp muuseumi juurest tahaks anda raadios kord nädalas loengut. Plaani õnnestumiseks pidi teises otsas ehk koolides piisavalt raadioaparaate olema. Andmeid kogudes selgus, et üle Eesti on koolides ligikaudu 250 aparaati, millest piisas, et ringhääling andis muuseumile loa teha üks prooviloeng, millega katsetati nii saate tehnilist kui ka sisulist poolt. 17. märtsil 1933 jõudiski esimene kooliraadiosaade eetrisse. Saates «Skoti reis Lõunanabale» kõneles Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja H. Tehver maadeavastaja Robert Scotti ekspeditsioonist lõunapoolusele.

Enne loengut andis muuseum Õpetajate Lehe kaudu õpetajatele juhtnööre ja materjale – nabamaade kirjelduse, materjali maanabade otsimise ajaloo kohta ja tehnilised nipid –, et õpilased saateks ette valmistada. Koolid hindasid esimese saate õnnestunuks, sest õpilastel oli loengu vastu suur huvi. Kooliraadiosaated muutusid regulaarseks alles 1936. aastal, kuid mitte enam pedagoogilise muuseumi eestvedamisel.

Muuseumi auditoorium-füüsikaklass. 1930ndad.
Muuseumi auditoorium-füüsikaklass. 1930ndad. Foto: Pedagoogika Arhiivmuuseum

Muuseum tegutses Nõukogude korra kehtestamiseni. 1945. aastal moodustati õpetajate täiendusinstituut, mis päris osa muuseumi vara. Muuseumi kogusid sattus koolidesse üle Eesti ja loodusmuuseumisse, osa raamatuid jäi keskraamatukogule ning paraku oli palju hävinud sõjas. 1983. aastal avati muuseum täiendusinstituudi allüksusena uuesti ja kümme aastat hiljem nimetati asutus Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumiks. Nüüd on arhiivmuuseum osa Tallinna Ülikoolist ning kannab nime Tallinna Ülikooli Eesti pedagoogika arhiivmuuseum.

Arhiivmuuseumi kogudes on säilinud omal ajal eelkäijale kuulunud museaale, näiteks 1930ndatel Saksamaalt tellitud zooloogilised ja botaanilised seinatabelid ja Töökooli valmistatud herbaariumid pabermassist vanillitaime, apelsinioksa, kohvipuu ja teiste eksootidega. Alles on ka 1930ndatel tellitud või muuseumis valmistatud füüsikainstrumendid. Kuigi Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi töötajad ei käi karujahil ega hoia kapinurgas arseeni, leiab muuseumi kogust ja andmebaasist lugemist-vaatamist, mis pole aktuaalsust ega väärtust minetanud. Näiteks võluva esteetikaga seinatabelite, omaaegsete õppefilmide, fotode ja slaididega on võimalik tutvuda arhiivmuuseumi andmebaasis «Hariduslooline e-varamu» (www.arhmus.tlu.ee).

Märksõnad
Tagasi üles