Krister Kivi ⟩ Eesti: vaeste tehtud, kuid mõeldud rikastele

Krister Kivi Foto: Konstantin Sednev

Hea tuttav naasis hiljuti Lõuna-Itaaliast, kus ta oli imetlenud Türreeni merd ja roninud ühel palaval päeval suisa mäetippu. Seal hakkas ta igatsema joogivett. Imekombel oli vee ostmine mäe otsas võimalik, veel suurema imena näis, et suur ja mõnusalt jahe pudel vett maksis vaid kaks eurot. «Eestis oleks küsitud 12 eurot,» liialdas tuttav veidi. «Mul ei olnud mäetipus ju valikut.»

Mitte kõik Eesti ettevõtjad pole armutud sissetuleku iga hinna eest maksimeerijad. Võib täitsa juhtuda, et kohvikupidaja teeb õhtutunnil saiakestele omaalgatuslikult allahindluse, lillepoodnik kingib kliendile juba väsivad valged roosid aga sootuks rahata. Kuid nende armsate hetkede taustal on üleüldine elukalliduse tõus saavutanud epideemilise ulatuse: hindu tõstetakse, sest kõik ümberringi tõstavad. Ja kui lemmingute kari on kihutama hakanud, siis eks oleks keset kollektiivset kindlas suunas kappamist üksikul loomakesel ka keeruline seisma jääda.

Mu teine hea tuttav, kes on pikalt elanud troopikas ja nüüd kodumaale naasnud, ei väsi Eesti suve ära imetlemast: kui eriline on siinne esimene suvesoojus ja kui peene tooniga puude roheline värv. See on luksus, mille eest võib maksta ükskõik kui palju, arvab ta, ning ühel õhtul sirelipõõsas väsimatult laksutavat ööbikut kuulates olin temaga peaaegu et nõus. Õnneks laulis ööbik täiesti tasuta, sest tema kuulamise teenuse eest ma ilmselt maksta poleks jaksanud. Organiseeritud turismi hinnad Eestis võtavad sageli hingetuks, näiteks Haapsalus või Pärnus võib suvise pika nädalavahetuse jooksul väikese rendikorteri eest maksta ära peaaegu miinimumpalgaga võrdse summa. Lisaks tulevad kulutused söögile-joogile, nagu ka kohale- ja tagasisõitmisele. Ei, parem kuulata tasuta laksutavat kiriküüti kodulinnas!