R, 9.12.2022

Urmas Sõõrumaa ⟩ Kool peab ise õppima, mitte mõõtma igapäevast tuupimisvõimet

Urmas Sõõrumaa
, EOK president
Kool peab ise õppima, mitte mõõtma igapäevast tuupimisvõimet
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Ettevõtja Urmas Sõõrumaa annetusest Isamaale: «Ma suhtun kõikidesse täpselt ühtemoodi. Ei tee erakondadel vahet. Aga see oli lihtsalt väga vana lubadus.»
Ettevõtja Urmas Sõõrumaa annetusest Isamaale: «Ma suhtun kõikidesse täpselt ühtemoodi. Ei tee erakondadel vahet. Aga see oli lihtsalt väga vana lubadus.» Foto: Gert Tali
  • Õnnestumise kohustuslikkuse pinge tuleb lastel maha võtta
  • Lapsevanemad peavad sellele kaasa aitama ja omi lapsi kuulama
  • Haridus on nagu sport – tal on suur väärtus ka ilma medalile jõudmata

Liikumisharrastus on suurepärane edasijõudmisviis ning eluks hädavajalik, samuti on möödapääsmatu kooliharidus, millesse tuleb investeerida innu ja pühendumisega. Füüsiline ja vaimne tervis peavad käima käsikäes ning olema tasakaalus.

Eesti ei vaja mitte üksikuid suuri saavutusi, vaid rõõmsameelset ja õnnestunud rahvast. Me peame koolihariduses füüsilisse tervisesse investeerimise kõrval investeerima vaimsesse tervisesse ning õpetamiskultuuri, mis ei kiusa neid, kellel kohe kõik teistest paremini välja ei tule. Selleks tuleb muuta hariduskorralduse alusfilosoofiat – miks me õpime ja õpetame. Saavutussport on meie elu osa siinpool televiisori ekraani, kuid vähesed on võimelised selliseks pingutuseks, mida saavutussportlaseks olemine nõuab, eriti veel selliseks, mis viib maailma tippu ja aitab seal püsida.

Haridus ei tohi eeldada laiapindset haiglast võidujanu, vaid õnnelikuks saamist ja olemist läbi uute teadmiste omandamise. Selline hariduskorraldus on senisest kulukam, praegune on aga alarahastatud ja vaimust vaene. Lastele tuleb haridus anda lapsepõlves ning kui riik selleks laenu võtab, ei ole see tulevaste põlvede arvel laenu võtmine, vaid elu alustavate põlvede tuleviku ehitamine.

Kriitiline hetk haridusteel on põhikooli lõpetamine. Sinnamaani tundub enam-vähem kõik lihtne. Esimeste aastate koolitükkidest saad lapsevanemana hästi aru. Põhikooli lõpu lähenemine võib lapsevanemateski klaustrofoobiat tekitada – haridusasutuste ring tõmbub koomale, nii objektiivselt kui ka lapsevanemate peas.

Linnalapsele võib see tähendada senise kooliteega võrreldes vaid teise tänavasse pööramist, maalapsele aga kodust oluliselt kaugemale minekut. Gümnaasiume on Eestis endiselt rohkem kui ametikoole, mis tekitab omakorda ebakindlust: mis nüüd oma eluga peale hakata? Hariduse mitmekesisus on kallis ainult näiliselt, see toob ühiskonnale suurt tulu kohe, kui uus põlvkond ellu astub.

Ühiskonnal ja eriti tema juhtidel on loomupärane ootus «targa rahva» järele. Ühiskond aga ei saa kunagi olema toimiv tervik, kui räägime hariduse puhul vaid riigigümnaasiumide ehitamisest ja tasuta kõrgharidusest. Sidusus seisneb milleski hoopis laiemas, seisneb laste alalises motivatsioonis kuhugi jõuda, midagi teha, midagi korda saata – kuid seda võimetekohaselt ning läbikukkumisel häbimärgita jäämisel. Hirm häbimärgi saamise ees ongi harmoonilise elu ja hingelise tasukaalu suurim vaenlane.

Kolm mõtet

Õnnestumise kohustuslikkuse pinge tuleb lastel maha võtta. Lapsevanemad peavad sellele kaasa aitama ja oma lapsi kuulama.

Praegu ollakse Eestis elevil Michelini tärniga söögikohtade pildile tulekust. Erakordse toiduelamuse eest vastutavad suure tõenäosusega inimesed, kellel magistrikraadi pole.

Hea elu heas keskkonnas peab olema eesmärk kõikjal Eestis. Igal pool ei toeta geograafiline asukoht targa töö massiivset tegemist.

Praegu ollakse Eestis elevil Michelini tärniga söögikohtade pildile tulekust. Vastavat statistikat ei ole ja ilmselt ei hakata seda ka koguma, kuid erakordse toiduelamuse eest vastutavad suure tõenäosusega inimesed, kellel magistrikraadi pole. Ometi on saavutus erakordne ja selle eest on inimesed päevaprae hinnaga võrreldes kordades suurema summa valmis välja käima. Kuidas see võimalik on?

Üks on kindel: nad peavad seda, mida teevad, väga armastama. Isegi digiteerimine ei pruugi aidata, sest peamine on koka puhul ikka käsitööoskus ja vaimne võimekus. Kõikide oma meelte kasutamine lisaks. Lihtsalt punnitades, ehkki kraade omades, sellist tulemust ei saavuta, kuigi üks ei välista teist. Inimesel peab olema õigus elu kunstina võtta, mida ta loomulikult ongi.

Riigi arengukavu koostades lähtutakse üleriigiliste indikaatorite valimisel saavutamise vajadusest. Kõlab mõistlikult? Rohkem kesk- ja kõrghariduse tasemega inimesi loob eeldused «targemate» töökohtade loomiseks ja SKT kasvuks. Erilist tähelepanu vajavate oivikute ja hariduslike erivajadustega laste vahele jääb suur hulk noori inimesi – enamik. Neis peitub tohutu individuaalsuste summa ja riigi hea käekäik. Individuaalsusega toimesaamine pole üksnes kooli, vaid ka Eesti perede kanda.

Kuidas me lapsevanematena suunamise rolliga toime tuleme? Kas räägime ise suhtlusaja täis või kuulame, mis on lapse enda arusaam asjast, mis talle korda läheb? Avaliku esinemise edendamise ja sellega seonduva ärevustunde allasurumiseks on hulgaliselt erinevaid koolitusi. Kas te olete aga kuulnud midagi koolitustest, kus õpetatakse kuulama?

Oma partneri, lapse või lähedase kuulamise meistriklassist osa võtma väga ei kutsuta. Paljudele vanematele kuluks aga väga ära kahepäevane koolitusmoodul «16 tunniga heaks kuulajaks».

Kui vanemad oma lapsi järjekordsetele koolikatsetele suunavad, lähenevad nad asjale täiskasvanu mätta otsast. Nad püüavad kujundada oma CVd, kuhu saaks kirja panna oma õnnestumise lapsevanemana. Mõelge: lapsevanem, tase 6, kelle kompetentside hulka kuulub alaline täpne teadmine, mis tema lapsele on parim. Enamasti langeb see sajaprotsendiliselt kokku sellega, mida vanem enda jaoks parimaks peab, kuid kas see ka lapsele hea on, sellele pole ta liiga palju mõelnud.

Hea elu heas keskkonnas peab olema eesmärk kõikjal Eestis. Igal pool ei toeta geograafiline asukoht massiivset targa töö tegemist. Pole piisavalt inimesigi. Pigem on see hoopis definitsiooni küsimus. Äpi kaudu tellitud teenuses on pakkija, taksojuht ja komplekteerija osa «targast teenusest». Tehnoloogia jõuab ka hooldusvaldkonda, kuid inimese hoole ja panuseta ei pääse sealgi päriselt kunagi.

Kas edusurveta ühiskonnal on võimalik kuuluda viie õnnelikuma riigi hulka? Kuidas muuta kool keskkonnaks, kuhu laps tahab hommikul jälle minna, on võtmeküsimus – mitte keskhariduse omandanute rekordkasv viimasel viiel aastal. Edu (loe: elu) valem on elu loomulik ja jõukohane kulg, mis tagab kogu ühiskonna heaolu ja helge tuleviku.

Märksõnad
Tagasi üles