Indrek Sirk: ohutu liiklus – meie endi kätes

Indrek Sirk Foto: Peeter Langovits

Liikluses pole abi üha karmimatest karistustest, vaid vahelejäämise hirmust ja sellest, kui liikluspolitsei vabaneks poliitilistest tõmbetuultest, kirjutab vandeadvokaat Indrek Sirk.

Eesti liiklus näitas mullu taas oma tavapärast palet. 2010. aastal Eestile antud Euroopa liiklusohutuse auhind oli viimaseid helgeid sähvatusi. Kuigi liikluses hukkunute arv on endiselt ligi kaks korda madalam kui viis või kümme aastat tagasi, oleme võrreldes kahe aasta taguse ajaga ja teiste Euroopa riikidega teinud tõsise vähikäigu. Isegi Lätis paranes mullu olukord oluliselt.

Liiklusohutuse paranemisel aastatel 2007–2010 oli väga oluline tähtsus kogu maailma pitsitanud majandussurutisel. Eesti veelgi paremad tulemused saavutati ka siseminister Jüri Pihli jõuliste korraldustega politseile. Neil aastatel tunnetas iga inimene, et politsei on teedel. Osa meetmeid ei olnud kõige seaduslikumad, alates politseile ettekirjutatud karistusmääradest kuni mõõteseadusele mittevastavate kiirusemõõturite kasutamiseni.

Kui aga kaalukausi teisele poolele asetada politseinike motiveerimine piitsa ja präänikuga, siis võis üle pika aja tajuda, et liiklusohutus läheb riigile korda. Piitsa said politseijuhid, kes käisid ministri ees aru andmas iga hukkunuga liiklusõnnetuse ja avastatud rikkumiste arvu kohta. Präänikut said tänaval töötavad politseinikud, kes said lisatasu ületundide ja tabatud rikkujate eest. Korraldati isegi prefektuuridevaheline rikkujate tabamise «sotsvõistlus», kus jagati kümneid miljoneid kroone.

Poliitiline järelevalve

Praegu töötavad politsei ja siseministeerium taas sisseharjunud viisil. Tunnen südamest kaasa politseinikele, kel jätkub veel jõudu seista liiklusohutuse põhimõtete eest. Minu arvates ei pea politsei liiklusohutuse parandamise vajadust poliitikutele põhjendama. Näiteks põhjanaabrid mõistsid juba aastakümneid tagasi, et politsei täidabki korrakaitses poliitilist tellimust. Politseitegevuse prioriteedid pannakse paika ministeeriumide analüüside ja kavadega.

Praegu valmistab liiklusohutusprogramme ette majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kus ei saa keegi otsustada liiklusjärelevalve tõhususe üle. Küll aga tegi seda riigikogu 2003. aastal rahvusliku liiklusohutusprogrammi vastuvõtmisel. Ühe meetmena nähti selles programmis jätkuvalt igal aastal liiklusjärelevalve suurendamist kuni programmi lõpuni 2015. aastal.

Kogu taasiseseisvusaja on politsei pidanud pidama ebavõrdset võitlust poliitikutega ning põhjendama, et liiklusohutuse seisukohalt on järelevalve vajalik. Eesti politsei vajab juba ammu karismaatilist, ühiskonnas arvamusliidri positsioonil olevat juhti. Autoriteeti omava siseministri kätt suruks samuti hea meelega. Alates 1990. aastast on praegune siseminister ametis juba 19., kõige pikem ametiaeg on kestnud veidi üle kahe aasta.

Mõttetu koonerdamine

President on juba aastaid juhtinud tähelepanu liiklusohutusele. Seni otsitakse võluvitsa inimeste mõistlikkusele kutsumise ja karistuste karmistamise näol. Karistused on Eestis juba tõepoolest karmid. Oluliselt karmistati karistusi kiiruseületamiste eest 2009. aastal (kuni 20 km/h kiiruseületamise rahatrahv tõusis kolmekordseks) ning ka mullu uue liiklusseadusega.
Samamoodi karmistati alla 0,5-promillises joobes rooli taha istunud inimeste karistusi – rahatrahv kahekordistati, lisati juhtimisõiguse äravõtmise karistus. Karmist karistusest ei ole aga abi, kui inimene ei jää vahele. «Kõik puhuvad» operatsioonid annavad jätkuvalt statistilisi andmeid, et umbes üks protsent juhtidest on alkoholi tarvitanud üle lubatud piirmäära.

Igapäevaselt osaleb liikluses vähemalt 400 000 autojuhti, seega võib öelda, et jämedalt arvutades on ligi 40 000 alkoholi tarvitanud autojuhti iga päev liikluses. Politsei suutis mullu liiklusest kõrvaldada 8562 alkoholi tarvitanud juhti. Neid inimesi karistati tegelikult karmilt – keskmine politsei määratud rahatrahv on umbes 700 eurot, enamik kaotas vähemalt mõneks kuuks juhtimisõiguse. Iga konkreetse inimese jaoks oli see tragöödia. Aga ikkagi, tegelikult jäi terve aastaga vahele vähem joobes juhte, kui ühel päeval Eestis sõitmas võib näha. Seetõttu ei ole meil vaja mitte karmimaid karistusi, vaid suuremat vahelejäämise hirmu.

2009. aasta suvel konkretiseeriti alkoholijoobe tuvastamise korda ja võeti kasutusele tõenduslikud alkomeetrid. Kriminaalses joobes roolijoodikuid avastab politsei ikka samas suurusjärgus, s.o umbes 3000 aastas.

Väiksema joobega juhtide avastamine on aga vähenenud ligi kaks korda. Politseil on lihtsalt nii vähe alkomeetreid, et tabatud roolijoodikuga tuleb alati ette võtta vahel isegi mitmekümnekilomeetrine sõit politseiosakonda. 2012. aastal takistab siseministeerium politseil soetamast kuut tõenduslikku alkomeetrit maksumusega 3960 eurot (kokku 23 760 eurot), sest ei suudeta põhjendada, et kahe politseiniku edasi-tagasi sõit tabatud roolijoodikuga maksab summa summarum rohkem.

Minu hinnangul oleks täiesti loomulik, et kaasaskantav tõenduslik alkomeeter oleks igas patrull­autos. See ei oleks riigile rahalises mõttes kuigi suur investeering, sest politsei ise peab praegu piisavaks sadat alkomeetrit olemasoleva 71 asemel. Vägisi tundub, et kehtib vanasõna – palju küsid, vähe saad, vähe küsid, üldse ei saa. Võib-olla peaks algatama üldrahvaliku korjanduse, et politseinikul ikka oleks tööks vajalik aparaat tänaval kaasas.

Vahelejäämisvõimaluste suurendamine politsei abil ilmselt kuigi realistlik lahendus ei ole. Seetõttu on välja käidud ideid, kuidas vähendada politsei tööd väiksemate üleastumistega tegelemisel ja suunata neid tegelema ohtlikumate rikkumistega. Samuti tasub mõelda täiendavate inimkäitumist pidurdavate meetmete peale.

Kaupluses kõnnib küll ringi turvamees ja on kassa, kuid ikkagi kasutatakse ka elektroonilisi turvaseadmeid. Raudteeülesõidukohal on küll foorid, kuid kasutusel on ka tõkkepuu. Pangakontoris ja juveelipoes ei müüda naaberletis tulirelvi. Koduukse paneme lahkudes ikka lukku, mitte ei toeta lihtsalt luuda vastu ust. Alkohol ei ole esmatarbekaup, mida peaks igast poest osta saama. Toidupoest ei saa valuvaigistit või köharohtu, aga tubakas ja alkohol ootavad kõige käidavama koha peal. Alkoholism on loomulikult laiem probleem ning julgen väita, et alkoholi öise müügi piirang on ka liiklusohutusele kaasa aidanud.

Mõned ettepanekud

Kas liikluses on veel lahendusi, et uljaste inimeste tiibu kärpida? Kommertssõidukitel kasutatakse sõidumeerikuid ning kõigil uutel veoautodel on kiirusepiirikud. Enamik transpordiettevõtteid laseb tööle asuval juhil puhuda alkomeetrisse, lamavad politseinikud talitsevad kihutajaid õuealadel. Turvavarustuse ja helkuri kasutamine on kohustuslik.

Kiiruskaamerate arvu tuleks suurendada, laiendada neid ka asulatesse ning muuta mobiilseks. Kasutusele tuleks lõpuks võtta ka kaamerad ristmikel ja ülekäiguradadel, seadus lubab seda juba mitu aastat.

Alkoholimüük tanklates tuleb keelata. Alternatiivkaristuste võimalusi tuleb laiendada. Kui roolijoodik tohib kasutada ainult alkolukuga autot või sõita ainult tööpäeviti kella 8–20, väheneb oluliselt tõenäosus, et ta uuesti purjuspäi rooli istub. Kihutajatele võiks samamoodi kehtestada nõude kasutada kiirusepiirikuga või väikese võimsusega autot. Ühiskonnale kasuliku töö tegemine on hea mõte, kuid selle kasutegur on kahjuks väike.

Politseitööd saaks ohtlikumate rikkumiste avastamisele suunata ka sellega, kui kindlustuslepingu või -poliisita sõidukite omanikud saaksid juba praegu kehtiva süsteemi kohaselt kõrgendatud kindlustusmakse teate, mitte ei peaks omaniku tegemata töö eest rahatrahvi tasuma sõiduki juht. 2011. aastal karistas politsei 2823 autojuhti kindlustuse puudumise eest. Kas sellele on vaja raisata riigi ressurssi?

Tehnoülevaatuse puudumise eest karistati 8630 autojuhti, kuid ainult 29 autoomanikku. Kas poleks odavam koguda automaatse numbrilugeja abil kindlustuseta ja ülevaatuseta liikuvate sõidukite andmeid ning saata sõiduki omanikule tsiviil­õiguslik leppetrahvi nõue või haldusõiguslik ettekirjutus? Selleks ei ole ju vaja raisata relvastatud kahe patrullpolitseiniku väärtuslikku ­aega. Eriti kui enam kui 11 000 ülevaatuse või kindlustuseta sõitja kõrval tabas politsei möödunud aastal vaid 1399 jalakäijale teeandmiskohustust eiranud juhti.

Väga tõsist kaalumist vajaks plaanid muuta Eesti põhimaanteed neljarajaliseks. Praeguse ehitustempo ja põhjalikkuse juures (olemasoleva kaherajalise maantee asemel ehitatakse sisuliselt kõrvuti kaks uut maanteed) ei jõua ka meie lapsed nende efekti näha. Selle asemel võiks olemasolevad maanteed ehitada mõne meetri võrra laiemaks, kus 1+2 sõiduraja skeem vaheldub mõnekilomeetrise intervalliga.
Vaatame peeglisse

Lõpptulemina on siiski nõrgim lüli juhiistme seljatoe ja rooli vahel. Me ei saa lõputult osatada riiki, vaid peame siiski vaatama ka peeglisse.

Ärge lubage kellelgi alkoholi tarvitanult istuda autorooli. Kinnitage alati turvavöö, kasutage helkurit ja pidage kiirusepiirangutest kinni. Arvestage üksteisega, meie oludes kogu aeg muutuvate teeolude ja nähtavusega. Kui keegi on kiirem, siis ärge teda takistage. Pimedal ajal ning halva nähtavuse korral mõelge selle peale, et helkurita jalakäijale otsasõit ei ole tegelikult paratamatus.

Ja kasutage udutulesid ikka siis, kui neid on vaja. Udutulede kasutamine kiirusel rohkem kui 50 km/h on tegelikult häiriv nii kaasliiklejatele kui udutulede kasutajale endale. Kui aga nähtavus on selline, et saaks sõita kiiremini, peaks udutuled välja lülitama.

Liikluse ohutuks muutmine on meie enda teha.