Jaan Tamm ⟩ Audi-nimeline Birgitta festival

Audi uute mudelite promoesitlus Pirita kloostris. Foto: Erakogu

Kui kirikul juba kord katus peal, siis muutub kirik kevadest sügiseni mitmesuguste vabaõhuürituste paigaks, kuid mälestis ise jääb tagaplaanile, kirjutab ajaloolane ja muinsuskaitsja Jaan Tamm. 

7. juuni Postimehes ilmunud artikkel «Suurejooneline idee: Pirita kloostrile klaasist viilkatus» tekitas minus kui selle 445 aastat varemetes seisnud kirikuhoone ja klausuuride ühes väljakaevajas terve rea küsimusi. On ju tegemist Põhja-Euroopa ühe unikaalsema varemetekompleksiga, mille tegid ülejäänud Euroopale 1930ndatel tuntuks Rootsi birgitiinide emakloostri Vadstena uurijad ja Tartu ülikooli Eesti Wabariigi aegne kunstiajaloo professor Sten Karling. Ning ka uue, varemete põhjaküljele rajatud kloostrikompleksi rajajateks ja rahastajateks olid Roomas Piazza Farnesel paiknevas kloostri-kompleksis resideeruvate uus-birgitiinide kloostri asukad. Seega ei ole tegemist mitte ainult Tallinna linnale või Eestile kuuluva kultuuripärandiga, vaid ühe osaga kristlikust kultuuriruumist.

Lugedes aga eelviidatud artiklit, jääb vägisi mulje, et kõik on juba otsustatud ja eriarvamused on vaid 56 x 24 m suuruse ruumi tulevase katuse kujus – kas viil- või lamekatus. Tegelikult ega ma ei tea, kes ühe või teise variandi poolt on. Ja hoopis kummaline on arutellu positiivse näitena sisse tuua Noblessneri valukoda. Samas näitab see siiski mitmete diskussioonis osalejate õhukest kultuurikihti.