JUHTKIRI ⟩ Metsastatistika läks metsa, Postimees aitab selgust luua

Päeva karikatuur 09.06.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Keskkonnaaktivistide ja riigiametnike vahel puudub usaldus
• Keskkonnaagentuuri metsainventeerimise metoodika ei ole läbipaistev
• Postimehe Fond on algatanud projekti «Eesti metsade alternatiivne hindamine»

Mets kui elukeskkond ja mets kui rahaallikas on eri väärtussüsteemid. «Põhiline häda on see, et meil on peale loodushoidjate ja haritlaste metsatöösturid ja metsa kasutajad, kelle jaoks pole mets elukeskkond, vaid rahaallikas.» Nii määratles selle vastuolu emeriitprofessor, nüüd juba manalamees Toomas Frey 2017. aastal riigikogu metsandusarutelul.

Selliseid arutelusid on olnud enne ja pärast, kuid mõistlikku metsakokkulepet ei ole. Säästlik metsamajandamine peab olema ühisosa, aga kahte rikkust – elurikkust ja metsa kui elatusallikat – pole meil kokku sobitada suudetud. Kõik poliitikute arutelud on jutuvabrikuks jäänudki.

Hiljaaegu saime teada, et keskkonnaminister võib aastast raiemahtu kohendada ühe allkirjaga, ilma õieti kellegagi läbi rääkimata. Üks minister käis välja ühe arvu, siis tuli teine (samast erakonnast) ja määras teise. Võib-olla tuleb peatselt kolmas ja teeb jälle uue otsuse.

Inimühiskonnas sünnivad kokkulepped siis, kui selleks on hulk vajalikke eeldusi. Neist üks peamisi on, et osatakse rääkida samas keeles ning mõistetel, mida kasutatakse, on kõigile hoomatav ühesugune sisu. Asjade hindamisel tuleb kasutada samu mõõtühikuid ja üldmõistetavaid andmete kogumise metoodikaid. Need peavad olema auditeeritavad ja usaldusväärsed.

Eesti metsatagavara hindamine on aga tekitanud rohkesti küsimusi nii metoodika täpsuse kui ka kontrollitavuse suhtes. Sestap ei maksagi imestada, et metsandus on valdkond, kus meil ühiskondlik lepe puudub.

Tahame saavutada selgema ja kriitilisema enesepildi, mis võimaldaks edaspidi Keskkonnaagentuuril ja Eesti avalikkusel teineteisest paremini aru saada.

Sellest lähtudes on Postimehe Fond algatanud projekti «Eesti metsade alternatiivne hindamine», mida sellega seotud eksperdid tänase lehe Fookuse külgedel tutvustavad. Nii tahame saavutada selgema ja kriitilisema enesepildi, mis võimaldaks edaspidi näiteks Keskkonnaagentuuril ja Eesti avalikkusel teineteisest paremini aru saada.

Fookus toob esile suurema segaduse. Selgub, et Keskkonnaagentuuri statistilise metsainventeerimise (SMI) metoodika pole avalikkusele ja teadlastele läbipaistev ning me oleme näinud tohutuid hinnanguerinevusi. Selleks aga, et teadlased saaksid metoodikat hinnata, oli vaja eraldi seadusemuudatust!

Kõige drastilisem näide pärineb SMI kasutuselevõtu ajast sajandivahetusel, mil Eesti metsatagavara kasvas ühtäkki 280 miljonilt 420 miljonile tihumeetrile. Vähe sellest, ka SMI metoodika ise on vahepeal muutunud ja jällegi nii, et metsa juurdekasv hinnati seniarvatust märksa suuremaks ning riiklikku statistikat muudeti tagasiulatuvalt.

SMI andmetel põhines ka 2010. aastal koostatud metsanduse arengukavasse kirjutatud «jätkusuutlik raiemaht» 12–15 miljonit tihumeetrit aastas. Ja ehkki nii palju metsa viimastel aastatel raiutud polegi, selgub nüüd ühtäkki statistikast, et metsatagavara hoopis vähenes.

See kõik tekitab paratamatult usaldamatust, mis on keskkonnaaktivistide ja ametnike omavahelist suhtlust meil juba aastaid läbivalt varjutanud. Aga ilma usalduseta pole võimalik midagi saavutada, seda tõestab ka Eesti päevapoliitika päevast päeva.