Garri Raagmaa ⟩ Kas elu viivad edasi kohalikud või igalikud?

Garri Raagmaa Foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees

Eelmise nädala ESPONi Lille seminaril «Stronger together: recovering through crises. New challenges to territorial cohesion in Europe?» rääkis Euroopa Regioonide Komitee seadusandliku töö direktor Thomas Wobben kohalikest ja igalikest (somewheres & anywheres). Esimesed on paigal ja ootavad, et töö tuleks nende juurde. Teised on vastupidi kõikjal, st sõltuvalt hetkehuvist maanduvad seal, kus on parem elu, tasuvam töö või toredamad inimesed. Viimasel ajal nimetatakse neid ka (digi)nomaadideks, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa.

Saksa sotsioloog Ferdinand Tönnies joonistas 135 aastat tagasi kogukonnaühiskonna (Gemeinschaft-Gesellschaft) dilemma. Maakohad, nagu armastas rõhutada Prantsuse filosoof Henri Lefebvre, on enamasti soojad ja sõbralikud kogukondlikuks koostoimetamiseks. See on küll tore, aga nii mõnigi kord kipuvad suletud kooslused kinni jooksma, stagneeruma. Siis ei ole need üldse toredad. Ühiskond seevastu on dünaamiline, kehtestab reeglid – seadused, mis võivad aga inimestest üle sõita. Enamasti toimib (suur)linn Gesellschaft'ina, kus leiab pesa ka suurem osa igalikke.

Üha enam on ka virtuaalseid kogukondi. Sellist luua on ju imelihtne. Genereerida idee ja tervest Eestist või maailmast leiab mõningase veenmisega ikka mõnikümmend veidrikku, kes selle endale elu mõtteks või kinnisideeks haaravad. Veebikogukonnad, kus inimesed pole üksteist sageli silmast silma näinudki, koondavad just igalikke.