Kadri Männasoo ⟩ Mida on kõrgharidus väärt ja kelle jaoks?

Tallinna Tehnikaülikooli peahoone. Foto: Peeter Langovits

Kõrghariduse alarahastamisest on räägitud aastaid ning selle äärmiselt kahetsusväärsed järelmid, sealhulgas tudengite ja õppejõudude võimete ja aja raiskamine, rahulolematud tööandjad ja hariduse palgaboonuse kahanemine, ülikoolide renomee ning õppe- ja teadmuskapitali erosioon ning sellele tugineva majanduskasvu jätkusuutlikkus ei näi avalikkust piisavalt kõnetavat. Keskendugem siis sellele, mida on kõrgharidusest võita, kirjutab tehnikaülikooli majandusprofessor Kadri Männasoo.

Kõrghariduse majanduslikust väärtusest ja vaegrahastamise ebamõistlikkusest annavad reljeefse pildi teadustulemused. Uuringud näitavad üksmeelselt, et investeering kõrgharidusse (inimkapitali akumulatsiooni) on majanduslikult tulus ja seda nii kõrghariduse omandanute kui ka kõrgharidust finantseeriva valitsuse vaatest. Diris ja Ooghe (2018) uuring leidis, et OECD riikides keskmiselt on kõrghariduse sisemine tulumäär (internal rate of return) ülikooli lõpetanutele 12 protsenti, Eestis on see tulumäär keskmiselt 7,5 protsenti. (Diris ja Ooghe, 2018; Männasoo et al 2022). Selline tulumäär ületab enamiku pensionifondide pikaajalist ning ka aktsiaturgude ajaloolist keskmist tootlust (Gutmann, 2014). Seejuures peegeldavad nimetatud kõrghariduse tootlusnäitajad üksnes otseselt rahas, ehk palgalisalt mõõdetavat kasu kõrgharidusest. Täiendavalt võidavad ülikooli lõpetajad läbi kaudse tulu, mis vältab üle elukaare ja seisneb üldises elukvaliteedi ja kindlustunde kasvus, mida toetab ülikoolis õpetatud struktureeritud ja kriitiline mõtlemine, planeerimis- ja analüüsioskus.

Valitsus teenib märkimisväärset maksutulu kõrghariduse sissetulekulisalt tulumaksu ja sotsiaalkindlustusmaksu näol ning tarbimiselt käibe- ja aktsiisilaekumise kaudu. Samuti panustavad maksudesse varade, tehingute ja ettevõtlusega seotud laekumised riigile, millest suure osa otsesemaks või kaudsemaks lätteks on kõrgharidusest tõukuv võimekus. Kõrvutades maksulaekumisi riigieelarvelise panustega kõrgharidusse, ületab tulu kulu märkimisväärselt, näiteks on McMahon (2006) leidnud, et OECD riikides keskmiselt on valitsuste tulumäär kõrgharidusse panustamisest 8,5 protsenti.