Lauri Vahtre ⟩ Kompromisse tuleb ikka teha

 Lauri Vahtre Foto: Madis Veltman

Nagu Ukraina sõjast vähe oleks, on Eesti suutnud ennast viia peaaegu «sõjalise erioperatsiooni» seisundisse, kus pole õieti ei valitsust, koalitsiooni ega opositsiooni ega riigikogu üldse, vaid mingi kaudtuli ja luuremäng. Kunagi ehk harutatakse lahti kõik need lõimed, mis selle olukorrani viisid, kuid praegu, nagu sõjas ja jalgpallis ikka, on vaja leida kiiremas korras see viis, kuidas olukorrast võitjana välja tulla, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

Mida Eestil vaja on? Kõigepealt muidugi valitsust, aga mitte igasugust, vaid sellist, kus selja tagant telliskiviga pähe ei lööda ja kus osatakse suuri egosid ja suuri suid talitseda, nii et on võimalik teha mõtestatud koostööd. Selle asemel on kaks leeri, mis põrnitsevad teineteist sõgedal pilgul ja pole lootustki, et nad kokkuleppele jõuaksid. (Kuigi poliitikas on lõpuks kõik võimalik, isegi Reformierakonna ja EKRE sõpruse ja koostöö pakt.) Ning siis üks Isamaa seal vahepeal, kes on justkui süüdi, et tema peab otsustama, kumb leer sellesinase kaheksa-kuu-valitsuse kokku paneb.

Olukord meenutab Winston Churchilli kommentaari Jalta konverentsilt, mis käis umbes nii: «Ühel pool mörises Vene karu, teisel pool puhkis Ameerika pühvel, keskel aga seisis väike Inglise eesel, kes ainsana teadis koduteed.» (Angloameerika kultuuris sümboliseerib eesel just visadust ja arukust, mitte arulagedust.) Sellelaadses olukorras on üks asi juba ette selge: ükskõik, kumbapidi Isamaa otsustab, igal juhul tabab teda laialdaste progressiivsete töörahvamasside pahameel ja resoluutne hukkamõist, mida üks osa ajakirjandusest mõnuga üles puhub.