Olga Matveieva ⟩ Ukrainas leidub sõja kiuste neidki, kes Kremli propagandat usuvad

Dnipro ülikooli avaliku halduse dotsent Olga Matveieva oma Eesti kolleegi professor Piret Ehini aias Tartus. Foto: Kristjan Teedema

• Ukrainas näeme Kremli vaadete vabalt levitamise tagajärgi
• Sõda muutis ukrainlaste arusaamu rikkusest ja tarbimisest
• Inimesed valivad kanali, mis toetab nende seisukohti

Ukrainas on kõigele vaatamata siiani olemas agressori tegusid õigustav arvamus, kirjutab Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi külalislektor Olga Matveieva.

Ukraina sõda tõstatas maailmas küsimuse ohtudest, mida võivad endast kujutada Euroopa riikide sisemises väärtuste kujunemise süsteemis tekkivad lüngad, millele varem polnud piisavalt tähelepanu pööratud. Näiteks paljastas hiljutine Prantsusmaa presidendikandidaatide valimisvõitlus prantslaste lojaalsuse ja usalduse poliitikute vastu, kes edendavad ELis Putini huve. See on muret tekitav signaal, isegi vaatamata sellele, et Marie Le Pen on rahvusvahelise üldsuse survel oma seisukohta korrigeerinud.

Ukrainal on tulnud kokku puutuda Kremli-meelsete poliitiliste vaadete vabalt levitamise tagajärgedega. Sellest sõjast on saanud kõige suurem vastasseis demokraatlike ja autoritaarsete ideede vahel, mistõttu on otsustavaks teguriks saanud mõlemal pool barrikaade seisvate inimeste meeli kontrollivate ideoloogiate rolli teadvustamine.

Sõda kiirendas märkimisväärselt vabadusele, võrdsusele, üksteise toetamisele ja aktiivsele kodanikuosalusele tugineva tervikliku individuaalse ja kollektiivse tõekspidamiste süsteemi väljakujunemist. Tuues kaasa palju vaeva ja hävingut, kiirendas see samal ajal märkimisväärselt ka juba alanud sügavaid demokraatlikke ümberkorraldusi. Näiteks on ukrainlased puuduse tingimustes jõudnud lähemale sotsiaalsele võrdsusele. Andmine on muutunud tavapärasemaks kui saamine. Põgenikele tasuta korterite üürimine, osa palga massiline vabatahtlik ülekandmine sõjaväe ja territoriaalkaitse vajadusteks ning regulaarne vabatahtlik töö on muutunud tavapäraseks juurdunud praktikaks. 

Sõda kiirendas märkimisväärselt vabadusele, võrdsusele, üksteise toetamisele ja aktiivsele kodanikuosalusele tugineva tõekspidamiste süsteemi väljakujunemist.

Üks näide on lugu ukrainlasest Viktorist, kes 2017. aastal lahkus oma kodust Donetski isehakanud vabariigis ja kolis koos perega Dniprosse. Pärast kolimist sai ta finantsanalüütiku koha ühes suures Dnipro tehases ning investeeris kogunenud säästud Dnipros ostetud korterisse, kuhu planeeris oma pere tulevikku. Sõja puhkedes kolisid tema naine ja väike tütar Poola. Viktor avas koos sõbraga vabatahtlike keskuse ning hakkas koguma abi sõjapõgenikele ja Ukraina sõjaväelastele riigi kaguosas. Kui Dniprosse hakkas massiliselt põgenikke kogunema, loovutas Viktor oma korteri okupeeritud Sjeverodonetskist pärit kaasmaalaste perekonnale, kelle maja oli lahingute käigus purustatud. Ise kolis ta elama sõbra juurde, kellega jätkab vabatahtlikku tööd. See on üks paljudest näidetest, kuidas ukrainlased loobuvad kunagi tähtsatest materiaalsetest väärtustest üldise heaolu ja võrdsuse huvides.

Üldiselt on ukrainlased hakanud paremini aru saama, kui palju raha neil elamiseks vaja läheb, ning ülejäänu annavad nad meelsasti sinna, kus on seda rohkem vaja. Sedamoodi ei õpetanud Ukraina vabastamise nimel tehtav ühine töö kodanikele mitte ainult ühtekuuluvust ja tõhusat koostööd, vaid muutis ka individuaalseid arusaamu rikkusest ja mõistlikust tarbimisest, mis aitab luua õiglasemaid ja kestlikumaid ühiskonnasiseseid suhteid.

Sellest hoolimata jääb fenomeniks see pühendumus ja usaldus Kremli poliitika vastu, mida võib ukrainlaste seas kohata – rahva seas, kes jätkab kangekaelset ja ägedat vastupanu sisulisele genotsiidile, mida paneb toime Vene armee. Pärast kolm kuud kestnud sõda leidub isegi Ukrainas – rääkimata teistest riikidest, kus elab venelasi – inimesi, kes õigustavad ja toetavad Venemaa sissetungi. Seda kinnitavad aktiivsed avalikud arutelud selle üle, nagu oleksid ukrainlased ise okupatsiooni «ära teeninud». Lisaks on ühismeedias laialt levinud sissetungi heakskiitmisele viitavad passiivsed märgid – vastavate väljaannete laikimised ja tellimused.

Seega, hoolimata sellest, et koondudes Putini armee kui ühise vaenlase vastu, tunneb üha vähem ukrainlasi poolehoidu venelaste vastu ja väljendab lojaalsust Putini poliitikale, eksisteerib ka niinimetatud «alternatiivne arvamus» (näiteks, «Venemaal ja koos Venemaaga on parem», «Venemaa uudised on ausamad», «Venemaa tee on õigem»). Sisuliselt püüab see arvamus õigustada kallaletungija tegevust, nagu ka tema «sissetungi vältimatust temaga mittenõustujate juurde». Ja senikaua kui valdav osa Ukrainast Vene okupatsioonile vastupanu osutab, jääb tema reaktsioon «teistsugusele arvamusele» teravaks: «Kuidas on võimalik põrgust välja pääseda, näha, mismoodi kõik toimub, ja jääda ikka selleks «nõukogude inimeseks».»

Venemeelne meedia püüab lugejaid veenda Kremlile kasulike narratiivide õigsuses, rebides suurest pildist välja sobivad lugusid ja juhtides tähelepanu olulistelt sündmustelt teisejärgulistele. Venemaa propaganda loodud valeuudiseid analüüsivad metoodiliselt sajad uurimisrühmad, kes kontrollivad fakte ja lükkavad neid ümber, et vältida «teistsuguse reaalsuse» konstrueerimist. Ennekõike on Ukraina sõda suurel määral digiteeritud: otse oma aknast dokumenteerivad inimesed Vene armee jõhkraid kuritegusid ja jagavad neid ühismeedias. See kõik ei jäta võimalust moonutada fakte ja konstrueerida «alternatiivreaalsust».

Siiski on ikka veel neid, kes kogu olemasoleva teabe mitmekesisuse juures jätkavad Kremli-meelse meedia eelistamist ja usaldamist. Ukrainas on teada mitmeid näiteid poliitilistel põhjustel tekkinud peretülidest, kui pereliikmed valivad pealtnäha üheselt mõistetavas konfliktis erineva poole.

Klassikaline Ukraina olukord: pereisa seisab Venemaa eest, usaldades Venemaa uudiseid. Ta kinnitab, et tema jääb toetama Venemaad kui oma esivanemate kodumaad nii selle helgetel kui ka tumedatel aegadel. Ta ei tunnista Venemaa süüd Ukrainas, sest peab peasüüdlaseks Ameerikat. Lapsed, kes kasvasid üles kooli- ja ülikoolihariduse isamaalises õhkkonnas, on Ukraina-meelsetel seisukohtadel, kuid nad ei suuda oma isa veenda tema perekonnasisese autoriteedi tõttu. Sellisel juhul muutuvad poliitilised teemad perekonnas tabuks ja mõlemad pooled püüavad mitte astuda õhukesele jääle, et mitte tekitada köögis konflikti. Ja arvamuste kokkupõrgetest saavad peretülide põhjused, mis mõnikord viivad lahutuseni.

Sellised olukorrad toovad selgelt välja väärtussüsteemi erinevustest tingitud probleemi Ukraina ühiskonnas. Selle domineeriv, proaktiivne osa, mis mängis võtmerolli pärast 2014. aastat Ukrainas toimunud põhjalikes muutustes ja ümberkorraldustes, ihkab demokraatia kehtestamist, iseseisvuse ja isemajandamise positsioonide tugevdamist, aga ka julgeolekut riigis, mis on valinud Euroopa tuleviku. Passiivne osa (mille arvukust on sõja puhkemine tunduvalt vähendanud) tunnistab lisaks mittesekkumise taktikale reeglina abstraktseid väärtusi, nagu rahu ja kord. Mõned neist püüavad «rahu» ja «korda» saavutada (ära teenida) lojaalsusega Vene okupantidele ja isegi nendega koostööd tehes. Just seda Ukraina kodanike kategooriat kasutas Kreml oskuslikult ära, et luua Ukrainas lojaalsustsoone: akent ja kohe ka ust ühiskonda ja riiki, mille kaudu hiljem sisenesid tankid.

Kõige lihtsam viis venemeelsete ukrainlaste tuvastamiseks on vaadata nende inimeste arvu, kes toetavad Ukraina opositsiooniparteisid, eelkõige Kremli sponsitud Opositsiooniblokki. Viimastel aastatel võis selle partei valimistoetuse järgi määrata ära Kremli poliitika poolehoidjate arvu Ukrainas. Eri aegadel oli selle osakaal 20–30 protsenti elanikkonnast, kui liita kokku kõik Opositsiooniplatvormi – Elu Nimel, Opositsioonibloki ja teiste venemeelsete jõudude poolt antud hääled. Pärast Kremli-meelsete kanalite sulgemist Ukrainas (see juhtus enne valimisi) langesid opositsiooniparteide reitingud järsult. Osa nende valijaskonnast muutis meelt, samas kui stabiilsed poolehoidjad jätkasid samasugustest allikatest õigustuse otsimist Venemaa tegevusele Ukrainas. 

Üllataval kombel ei veena isegi sõja ajal faktid venelaste jõhkratest kuritegudest alati Kremli poliitika toetajaid ega sunni neid oma tõekspidamisi ümber vaatama.

Üllataval kombel ei veena isegi sõja ajal faktid venelaste jõhkratest kuritegudest alati Kremli poliitika toetajaid ega sunni neid oma tõekspidamisi ümber vaatama. Nii nimetavad nad Butša tragöödiat «tumedaks auguks» ja «arusaamatuks lavastuseks» ning elumajade pihta tulistamist «Ukraina relvajõudude intriigideks» (just sellised kirjeldused on kõige populaarsemad Facebooki või Telegrami venemeelsetes gruppides). See tähendab, et inimesi tulistavad venelased, nad näevad, et inimesed surevad siin, kuid nad ütlevad: «Peaasi, et saabuks rahu, aga pärast sõda selgitame välja, kes keda tulistas.» Nemad panevad meeldivaks nende autorite kommentaare, kes nimetavad sõda ukrainlaste endi kuritegudeks ukrainlaste vastu «lääne käsul».

Inimesed, keda varem on propaganda suutnud veenda, valivad ainult neid meediakanaleid, mis toidavad nende arusaama olukorrast ja toetavad nende seisukohti. Nad usaldavad õhinal ja ilma küsimusi esitamata seda, mis neile meeldib, ja umbusaldavad seda, mis neile ei meeldi. Seda lõksu, arusaamade ettemääratust (kinnituskalduvust), on propagandatöös edukalt kasutatud. Nii tekib infomull, mis seejärel tahkub ja tsementeerub, muutudes üha vähem uut teavet läbilaskvaks, sest uus teave ei vasta juba väljakujunenud seisukohtadele. Sellele aitavad kaasa ka ühismeedia algoritmid, mis pakuvad kasutajale seda, mida ta vähemalt korra on laikinud.

Seetõttu on väga tähtis vältida vaenulike uudisteallikate ja vaenuliku meedia tungimist infovälja. Sõltuvuses olevad ja Kremli rahastatud meediaväljaanded toetavad ja õigustavad oma tellijate tegevust alates venemeelsete seisukohtade edendamisest kuni vallutussõdade ja nende eest kaitsjate vastu suunatud vägivalla õigustamiseni. Ja nende suhtumine sobib lugejatele, kes otsivad lihtsaid ja kergesti mõistetavaid lahendusi pakilistele poliitilistele probleemidele. Sama oluline on kontrollida kultuuriliste ja poliitiliste «infomullide» (kajakambrite) teket, mis sulgevad väikesed kogukonnad väliskeskkonnast infokilbiga.

Nendes suletud infomaailmades kaitsevad inimesed oma «alternatiivset arvamust», mis erineb üldiselt aktsepteeritud ja seaduses sätestatud arvamusest, eelkõige sellepärast, et nad kardavad kanda vastutust kaasosaluse eest.

Agressiivse desinformatsiooni vastu võitlemise probleemi rahumeelseks lahendamiseks on aga vaja sellised «mullid» üldises infoväljas hajutada. Kõigepealt on vaja vähendada lõhet meediakirjaoskuse ja meediateadlikkuse tasemete vahel, seejärel hakkavad «mullid» oma hermeetilisust kaotama. Just see võimaldab seista vastu ühiskonna polariseerumisele poliitilisel alusel.

Tõlkinud Ago Raudsepp