Surnu vedeleb tänaval, koerad lakuvad koolnu kätt, kuskilt kostab lapse nuttu, majade asemel on rusud, sõdur hoiab süles kassi, taustaks puruks lastud tankid...
Just selliste pildikestega, nii sõnas kui ka fotodes, kostitavad meid iga päev ajakirjandus ja sotsiaalmeedia. Need on pildid, millega ei tohiks mitte kunagi mitte keegi ära harjuda. Ometi taban ka mina end aeg-ajalt mõttelt – jälle üks pagana sõjalugu, äravahetamiseni sarnane teisega. Nüansid erinevad, aga muu on sama. Sest sõda jääb sõjaks, õudused õudusteks. Mõni kirjatükk on emotsionaalsemalt ja vahetumalt kirjutatud-esitatud, mõni rangemalt, aga asja olemus ei muutu. Tapmine, vägistamine, surm, veri, pisarad, kodukaotus, lähedaste hukkumine.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/08/13519691t1h59f5.jpg)
/nginx/o/2022/06/05/14604917t1h0796.png)