Sajanda sõjapäeva järel on avalikkusele välja joonistunud jõujooned, mida teati varem vaid ehk osa riikide luureteenistustes. Ukraina on kinnitust saanud, et nende kaitsealased valikud on olnud õiged. Venemaa seevastu on saanud õppetunni ja võimalus, et nad oma vigadest õpivad, on isegi hirmutav: sel juhul ei oleks mistahes vaherahu Ukrainas muud kui vajadus, võit aga oma armee ümbersättimiseks. Ja see poleks küsimus mitte paremast armeest, vaid ettevalmistus uuel tasemel rünnakuteks. Ukraina sõja sajanda päeva künnisel, mis täitus 3. juunil, andis julgeolekuekspert ja endine välisluure juht ning välisministeeriumi kantsler Rainer Saks Postimehele intervjuu. 

Kas sõja sajandaks päevaks on näha märke, millal või kuidas võiks sõda lõppeda?

Kaks märki. Need ei saa veel kahjuks kusagil kokku, aga Venemaa soov on täielikult muuta Ukraina poliitilist korda, juhtkond välja vahetada ja muuta ka täielikult sealset poliitilist suunda. Nad soovivad selgelt saavutada Ukraina üle täielikku kontrolli. See on minu lühike kokkuvõte. Nad ise esitavad seda pikkade tiraadidena, aga nende sisu on selles mu kontsentraadis.

Teine märk on Ukrainast: nad soovivad Ukraina täielikku vabastamist Vene mõjust. Arusaadavalt ei saa need kaks asja mitte kusagil kokku. On mitu hüpoteetilist kompromissi, aga praegu neid, vähemalt avalikult, keegi läbi ei räägi ja sellest tulenevalt pole ka teada, kui kaua sõda kestab.​​​

Milline on kriitiline hetk Venemaale, kui nad hakkavad läbi rääkima?

See on hetk, kui neil pole enam sõjamehi. Millalgi saavad neil reservid otsa ja sõda pole lihtsalt võimalik edasi pidada. Kui koidab katastroof rindel, on oluline olla läbirääkimiste laua taga. Siin on üks aga: kas Venemaa juhtkond saab tegelikkusele vastavaid teadmisi lahinguväljadel toimuva kohta või on neile esitatu ilupilt? Seda vastust mul küll pole.

Kas kahuriliha lõppemine Vene poolel võib saada tuumarelva kasutamise ajendiks?

Olukordi, kus tuumarelva võidakse kasutusse võtta, ja teid nendeni on üsna palju. Täpselt ennustada on raske, aga minu veendumus on, et kuni sõda pole kandunud Venemaa territooriumile, on taktikalise tuumarelva kasutamine pigem välistatud. Rünnata tuumarelvaga seda relva mitte omavat riiki on väga suur risk. Nad asetaksid oma riigi tuleviku kaalukausile, mille teist poolt ei ole nad suutelised ette kujutama. Seetõttu nad pigem ei tee seda. Kui peaks aga juhtuma midagi sellist, et teisedki riigid astuvad sõtta Ukraina poolel ja sõjategevus kandub Venemaale, siis on sootuks teine lugu. Kui Venemaa võtaks aga ilma ühegi ohuta nende põhiseaduslikule korrale kasutusse tuumarelva, siis kukuks nende poliitiline süsteem lihtsalt kokku.

Ukraina on ju ise loobunud tuumarelvadest?

Tuumarelvade levikut siiski piiratakse. Sellised kokkulepped on sõlmitud. Nõukogude Liidu lagunemisel jäid Ukrainasse tuumarelvad ning riik sattus nii Venemaa kui ka lääne surve alla. Budapesti memorandumi raames (sõlmiti 1994. aasta detsembris) loobus Ukraina oma tuumarelvadest ja need viidi Venemaale. Toona olid Ukraina tuumarelvavarud kolmandal kohal maailmas. Seda tüüpi relvade hoidmine ja hooldamine on paras pähkel ja seega oli ka üsna pragmaatiline neist loobuda. Arvan ka, et senine tuumaheidutuse ja kontrolli süsteem oleks olnud suure küsimärgi all, kui tuumarelvad jäänuks Ukrainasse.

Kommentaarid (1)
Copy