/nginx/o/2020/09/02/13317226t1h1e58.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/06/03/14599414t1hfa49.jpg)
- Venemaa ei suuda sõjamasinaid ise moderniseerida
- Sanktsioonid lükkavad Moskvat veelgi rohkem varastama
- Venemaa luureteenistused tahavad hankida «kiibikoormaid»
Venemaa alustatud sõda Ukrainas on surunud Venemaa armee ja kaitsetööstuse olukorda, kus on väga keeruline asendada purustatud tehnikat, rääkimata uue tootmisest. Pole komponente ega teadmisi. Ukrainas hävitatud sõjatehnika on täis Saksa, Prantsuse ja USA päritolu elektroonikat. Seda pole enam võimalik asendada, tuleb varastada, kirjutab julgeolekuekspert Erkki Koort.
McDonaldsi lahkumisel Venemaalt märtsi alguses, teatas endine president ja endine peaminister Dmitri Medvedev, et kuklit ja kotletti oskavad venelased ise ka teha. See geniaalselt sõnastatud lause võtab kokku Venemaa tänase tehnoloogilise positsiooni maailmas.
Juba praegu on Venemaa armee jõudmas murdepunkti – kadumas on mitte üksi võime rünnata, vaid kannatab suutlikkus riiki kaitsta. Ühe põhjusena nimetavad sõjanduseksperdid sõja alguses kantud kaotusi, kui Venemaa oma õhudessantdiviisid ja muud eriväelased Ukrainal maha tappa lasi.
Samuti tuuakse esile väga halbadest juhtimisotsustest tulenenuvat moderniseeritud tehnika «põletamist», mis on toonud puudujäägi tehnoloogias. Eriti just Lõuna-Ukrainas on rindele jõudnud T-62 tankid, mille põhjuseks on uuemate laotankide kasutamine varuosadeks ning samuti olematu tootmine. Nädal tagasi vahendas Venemaa meedia suursündmusena kümnekonna tanki valmimist Uurali vagunitehases. Kummaline, sest riigis peaks olema 12 000 tanki.
Puudus innustab leidlikkusele ja nii on Venemaa tankidest avastatud detaile, mida tavaliselt kasutatakse kodutehnikas. Venelased on tugevdanud sõjamasinaid isegi metallplaatide ja kasetüvedega.
Leidlikkusest ei piisa
Siiski ei saa Venemaa sõjatööstus toetuda vaid leidlikkusele. Venemaa luureteenistused on ekspertide hinnangul juba saanud ülesande varastada relvastust ja tehnoloogiat. Nad on seda muidugi teinud pidevalt, mida kinnitavad avalikud luureraportid. Näib, et praegu naastakse 1970ndatesse, mil sõjaväeluure GRU peamine pingutus oli suunatud tehnoloogia ja seadmete varastamisele läänest.
Pole kahtluski, et Venemaa luure suudab palju varastada, aga on selge, et nagu toona, jäävad praegugi paljud seadmed ladudesse seisma. Nendega ei osata lihtsalt midagi peale hakata, õnneks. Lisaks on Venemaa teinud juba ette palju ebaõnnestumiseks.
Strateegilises plaanis on Venemaa võimetus toota relvi ja laskemoona ning tehnoloogiavaegus väga hea uudis.
«Eriteenistuste kaudu võidakse püüda strateegilist kaupa hankida, aga see saab olema Venemaale keeruline, sest nad on häälestanud paljud maailma riigid enda vastu seoses agressiooniga Ukrainas,» ütles kapo peadirektori asetäitja Aleksander Toots.
Lisaks tehnika ja tehnoloogia salakaubandusele on juba praegu välismeedias levinud infot selle kohta, et Suurbritannia püüab hankida Ukrainale Venemaa päritolu suuremakaliibrilist laskemoona, kuid Venemaa on tavaliselt juba ette jõudnud. Läbi on käinud näiteks Iraak, aga Venemaa sõjatehnikat leidub ka teistes riikides. Sõjaliste ekspertide hinnangul võivad riigid tagasimüüki teha kahel põhjusel. Kas endal on üle ja vananenu tuleb niikuinii asendada või tahetakse Venemaa tehnikast üldse loobuda, sest sõda Ukrainas on näidanud selle väga kehva kvaliteeti.
Kreml ostab relvi tagasi
Niisiis ostab Kreml tagasi omal ajal välismaale müüdut. See on samal ajal hea ja halb uudis. Hea märgina Venemaa sõjatööstuse kontseptuaalsetest probleemidest, halb seetõttu, et kõigest hoolimata veel suudetakse puuduolevat moona asendada.
Strateegilises plaanis on Venemaa võimetus toota relvi ja laskemoona ning tehnoloogiavaegus väga hea uudis. Siiski tuleb arvestada, et see surub meie naaberriiki tegelema relvade ja tehnoloogia salakaubandusega, et pisutki kompenseerida lünki. Välisluureameti avaldatud andmetel kasutab Venemaa juba mõnda aega sanktsioonitõrje repertuaari: juriidilised ja diplomaatilised pingutused, salakaubavedu, tarneahela maskeerimine vahendusfirmadega, komponentide ümbermarkeerimine/ülevärvimine, allhanketehaste ületoomine Venemaale jmt. Siiski on selge, et varem ei ole Venemaa sellist tootmismahtu vajanud.
Sanktsioonid peavad pärssima Venemaa ligipääsu tehnoloogiale, aga on selge, et huvi teenida tulu hoiab Venemaale võimalused lahti. Oluline on, et lääs ei laseks ennast lollitada ning jõustaks sanktsioonid mõjusalt. Seda kinnitab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov, kelle sõnul ollakse asjast teadlikud ning hoitakse asjade käigul silma peal.
«Lisaks sanktsioonide kehtestamise arutelule arutatakse alati nende jõustamist ja mõjusust. Kuna sanktsioone ei ole sellise kiirusega ja sellises mahus varem üldiselt kehtestatud, siis õpime ka ise. Kui ilmnevad lüngad, kus pole taibatud sanktsioone kehtestada või millest on leitud tee mööda, teeme täiendusi,» sõnas Vseviov.
Venemaa on korduvalt hoobelnud relvastusega, millele polevat analoogi. See on tõsi, kuid selleks et toota analooge omavaid relvi, vajab Venemaa lääne tehnoloogiat. Sanktsioonide tõttu tuleb neil lähiajal selle asemel usinalt arendada riiklikku relvade ja tehnoloogia salakaubandust.